Aega on läinud palju mööda , aga püüan nüüd meenutada, kus oleme käinud ja mis on vahepeal juhtunud.

Panen kirja kohad, kust läbi sõitsime, midagi huvitavat nägime ja ööbisime. Puhkus siis algas: Fraser Island-Rainbow Beach-Noosa...

Brisbane (2 ööd)-

Kui Noosa 4 päeva luksust otsa sai, siis siirdusime Brisbane´i. Mairu läks Gattonisse sünnipäevale, meie jäime Kontusega suurlinna eluga tutvuma. Kolasime ringi ja käisime kohalike üht populaarseimat mängu Bowls mängimas. See on u samasugune kui petank, aga kuulid on trikiga, üks pool on kergem, niiet peab viskama kaarega. Tore mäng oli, mina võitsin:).

Gold Coast (9 ööd)- Seal liitus meiega ka Yo. Põhilise aja veetsime shopates, aga jõudsime ka surfama ja korra ka linnast välja. Yo puhkuse viimasel päeval käisime pisikeses linnas nimega Nimbin. See paik näeb välja nagu oleks aeg 60-datesse seisma jäänud. Kõik vaateaknad, inimesed, suhtumine ja muu on sellised suvalised ja hipilikud. Lubatud on kanep, mis kogu selle kupatuse just selliseks veidraks vist teebki. Käid mööda tänavat ja sulle pakutakse koogikesi ja suitsukest. Meie ei proovinud, sest mõtlesime ka Kontuse peale, et äkki tal pole väga vahva laksu all naistega Gold Coastile tagasi sõita:). Poodides müükase palju käsitööd ja ka puhast rämpsu, aga võibolla kanepi mõju all, tundubki just nt hello kiti karp kõige õigem ost. Mina ise ostsin sealt ühed kõrvarõngad, mis lihtsalt olid nii ... armsad.

Igaljuhul jättis see koht kustumatu mulje.

Byron Bay-

See linn on surfamiseks ja puhkuse veetmiseks ideaalne koht. Meie käisime tuletorni vaatamas ja Austraalia idapoolseimas punktis. Ööseks jäime sinna lähedale karavanparki ja meiega liitus ka Numps. Kuna „Bäkkpäkkeri“ elus lõputult pappi pole, siis nüüdsest veedame öid telgis, mis iseenesest on täitsa tore. Telgikoht maksab karavanpargis u 22-35 dollarit öö. Oleneb sellest kas võtta vooluga plats või mitte. Karavanpargis on aga see hea, et seal on köök, kus saab külmikus asju hoida ja süüa teha. Teine pluss on muidugi pesemisvõimalused, enamus parkides on ka bassein ja mingi aktiivse ajaveetmise võimalus, kas siis tenniseväljak, minigolf, batuut, võrguplats.

idapoolseim tipp

Arrawarra-Karavanpark, mis on kindlasti minu lemmikute seas. Armas ja puhas koht, kus mängisime oma esimese tennise. Sinna jõudsime piisavalt vara, et sai ka basseinimõnusid nautida.

Järgmine päev möödus sõitmise tähe all ja õhtuks jõudsime Old Bari karavanparki. See paik võrreldes eelmise kohaga oli jama, isegi pliidi ja rösteri kasutamise eest küsiti raha. Mairul oli jälle küpsetamise isu peal, niisiis me ikkagi maksime, aga selle eest sai õnneks hea koogi. Mängisime õhtul veel pokkerit ja siis hommikul asjad kokku ning suurimasse linna ära.

Sydney-

Kui me lõpuks vihmasadude vaheajal otsustasime linna peale minna ja rongist maha saime hakkas jälle sadama. Õnneks selleks ajaks, kui pildistamise aeg kätte jõudis, oli päike jälle väljas. Käisime, nagu õiged turistid kunagi, ooperimaja vaatamas ja sõitsime ferriga (laev, mis on nagu ühistransport) imeilusasse jahisadamasse. Seal oli ka sõjalaevade näitus ja pikk sein, kus olid nimed, kes aastast 1800 lõpp, kuni u. 1960, saanud Austraalia kodanikeks. Leidsime ka mõned eesti nimed.

.

Blue Mountains-

Mairu jäi Numpsiga suurlinna tööd otsima, meie Kontusega aga liikusime edasi (meil veel raha onJ). Me võtsime suuna mägedesse, et ka seda ilu kaeda. Kohale jõudes oli Jaapani turistidest vaateplatvorm umbes, kiikasime ka ära kuulsad Kolm õde ja siis matkarajale. U 2-3 km pikkune rada viis kose ja vana kaevanduseni. Metsas kohtasime poissi kes oli pärit Poolast, tegime pilte ja ronisime treppidel. Igaljuhul järgmisel päeval oli kann suts haige.

Wollongong-Kiama-Ulladulla-Batemanes Bay- ookeani äärsed paigad, kus tegime infopunktides väikeseid peatusi ja uudistasime vaatamisväärsusi. Järjekordne tuletorn, aga selle juures oli kalju, millel oli auk sees. Kui vesi kalju alla koopasse läks, siis õhk, mis koopas üle jäi surus vee sellest august välja ja see siis purskas. Samas linnas oli teine samasugune auk veel, aga pisem. See purskas vett väiksemast august, aga selle eest kõrgemale ja suurema survega. Jälle üks selline asi, mida varem polnud näinud.

Canberra-

on ehitatud kahe suure linna vahele, kuna ei suudetud ära otsustada, kus peaks pealinn ikkagi olema. Linn ise on planeeritud ringikujuliseks, et sõidaks nagu ringiratast. Kuigi seal midagi erilist polnud, siis nüüd on seal käidud. Külastasime parlamendihoonet ja kunstimuuseumi, vahele ka väheke kultuuri.

Jindabyne-Kosciuszko National Park-

Ookeanile vahelduseks on mäed täitsa lahedad. Suur osa metsast on selles piirkonnas mingi aeg põlenud. Osad on hakanud taastuma, osad kohad aga olid täiesti mustad või ära kuivanud, hektarite viisi halle poste püsti. Teed olid kurvilised ja paljudes kohtades kuristiku ääres piirdeid ei olnud.

Me võtsime eesmärgiks valluadata kõrgeim punkt Austraalias, milleks on Kosciuszko mägi 2228m. Asi oli nii lihtsaksd tehtud, et sõitsime suusaliftiga poolde mäkke ja sealt edasi, siis kõndisime, kokku u 15 km. Nüüd olen Austraalias ka kohaliku lume ära katsunud. Üleval mäe otsas sõime kaasavõetud võileivad, tegime pilte ja siis kiirel sammul alla tagasi. Sellel ööl telkisime järve kaldal.

Lumi, saime ka suts jõulumeeleolu tunda!

Sellised vaated olid siis mäkke ronides. Ilusad lauged nõlvad ja nende keskel pisike järveke.

Beechworth-pisike linnake, mis jällegi on aega kinni jäänud, aga seekord sinna 1900 kanti. Jalutasime peatänava lõppu ja tagasi. Käisime armsas pagaripoes ja poovisime ka selle asutuse hõrgutisi. Mulle meeldis see linnake.

Bainsdale (7 ööd)-

Selles linnas elab üks eesti tüdruk Liina. Võtsime karavanpargis koha ja läksime Linnale tööjuurde külla. Ta töötab golfi klubis. Tegime oma esimse mängu, ütleks nii et telekast vaadatuna on ikka palju lihtsam. Meiega mängis kaasa ka golfiklubi omaniku poeg, kes sellel rajal tegi 31 lööki minu 99 vastuJ. Ütleme siis nii, et mina tegin sellel päeval kõige rohkem sporti!

Sinna linna kogunes taaskord suur kamp eestlasi, kokku 7.Kui sealt edasi liikusime siis hommikul käisime ka pisikesel saarel, kus pidi palju koaalasid olema. Nägin ära oma esimese „metsiku“ koaala. Tunduvad sellised nunnud ja uimased loomakesed, kes turistidest ennast väga segada ei lasknud.

Õhtuks leidsime ühe pisikese karavnpargi, et hommikul sõita edasi Willson prom.(2 ööd)-

See on selline poolsaare moodi saar, mis on eriline turismimagnet. Kohale jõudes oli ilus päiksepaisteline päev, käisime ookeani ääres jalutamas ja mängisime pokkerit. Öösel ilmusid välja sellised töntsakad loomad- vombatid. Nad on suuruselt nagu minisead, aga karvased. Inimsetega on nad nii harjunud, et kui talle lampiga tuld näkku lasta, siis see teda ei häirinud.

Järgmisel päeval võtsime ette matkarajad mägedes, kahjuks oli suht sombune ilm, aga ilusaid vaateid sai ikka. Alla tulles saime sahmaka vihma ja ilm keeras väga külmaks ära, kõigest 15 kraadi. Õhtul otsustasime, et kui ilm paremaks ei lähe, siis pakime asjad ja läheme vaatame kas tööd saame. Hommikul oli küll päike, aga mõtlesime, et puhkus on veel pikk ja suts raha oleks juurde vaja. Pakkisime asjad ja sõtsime Melbourni lähedale tööbüroosse. Täitsime lehed ja järgmisest päevast oligi meil töö olemas.

Esimene töönädal on nüüd selja taga ja isegi esimese kolme päeva palga oleme kätte saanud. Esialgu oli jutt, et kilo kirsse, mis korjad maksab 1 dollar, siis tuli kogemata välja, et hoopis 80 senti. Motivtsioon sellel päeval küll langes, aga no kannatasime ära. Kuna me teeme head tööd, siis pandi meid korjama selliseid marju, mille kilo on 1.60, aga konks on selles, et me peame korjama puhtaid kirsse. Tööaeg on kahekordne, aga päev-päevalt läheme õnneks aina kiiremaks.

23 dal olime pool päeva tööl, õhtul pidasime jõule, sest üks eesti tüdruk pidi 24 ära minema. Laual oli eestlaslikult kapsas ja kartul ja kana, isegi kingitusi saime. Oleme ikkagi head lapsed olnud sellel aastal:).

ILUSAID PÜHI!!!!

Surfamine

No nii, see asi on nüüd ka tehtud. Kui olime telkimas, siis alustasime oma surfiõpinguid. Rainbow beachil oli ilus lahesopp, kus läks aeglaselt sügavaks ja lained olid korrapärased, suurepärane koht alustamiseks. Esimesed katsetused olid küll rasked. Juba see kõhuli laua peal olemine tundus nii keeruline, kõik see tasakaalu saamine ja õigel ajal hoo sisse saamine tundus nii raske, aga samas ka nii lõbus ja see tunne, kui kiirelt (kasvõi kõhuli) laine peal sõidad otse randa oli nii lahe tunne.

Esimese hooga sai juba siis vaimustusse sattuda, kui selline rahulik laineke jõudu kogus ja siis minuni jõudes murdus. Sai ikkagi hoo sisse, aga kätega ennast laua peale sikutada tundus alguses võimatu. Käekesed on ju nii nõrgad:). Aga kui esimest korda kükki peale sai oli juba surfamise tunne sees!!! Alustuseks oli sellestki suur rõõm ja eufooria.

Teisel päeval suutsin ennat paar korda ka püsti ajada, aga vaades laineid siis ega neid väga polnud (harjutamiseks ja harjumiseks aga ideaalne)

Kui me aga Surfers Paradises olime siis sealsed lained olid juba ägedad. Hirmu enam ei olnud ja isegi valisid laineid, päris igasugusega ikka sõitma ei läinud:). Kõige raske on viimasel ajal olnud hoopis hoovuste ja lainetega võitlemine. Sinna kohapeale saamine, kus lained murduvad, on ikka hull võitlemine loodusjõududega:). Et kui vees olla u tund, siis peale seda on päev täiest mõtetu, sest siis ei jõua nagunii midagi teha. Aga see tunne, kui välja tuleb, et seisad laual on lahe. Üks asi jälle proovitud, mille kindlasti olin kavva võtnud:)

Ja selline pilt siis lõpetuseks (Anule, tema oli see kes seda hirmsasti ootas ;)

Hetkel aga surfata ei saa, kuna olen teinud oma küünarnukile liiga (ei tea kus, aga ravin). Et kui laineharjal juba tegija olen, küll siis lisan siia mõned pildid veel;)

Sydney

Oleme nüüd olnud mõned päevad suurlinnas. Kui saabusime, siis istusime ummikutes, päike küttis ja soojakraade oli 31. Tulime karavanparkki, kus viibis ka Meesak, ta oli siin olnud juba mõneb päevad kauem. Oleme nüüd platsil 13, kolme telgiga. See karavanpark on Sydney kesklinnast 35 km kaugusel, liigelda saab siit linna bussi ja rongiga. Park ise on suur ja korralik: basseini, malelaua ja rääkivate lindudega:)

Aga mis me oleme siin teinud ja mis on veel plaanis.

Saabusime siia 27 nov u. kell 2, pakkisime ennast lahti ja tegime väikesed joogid taaskohtumise terviseks. Ega sellel päeval muud väga ei jõudnudki.

Ülejärgmisel päeval sadas, aga võtsime ennast kokku ja läksime Palm beachile e. Summer Baysse. Sallyt ei näinudki:(. Kohapeal polegi seal suurt midagi, tuttav rand ja surfimaja.

Sealt edasi läksime Olümpia staadionile ja selle ümbrusega tutvuma. Kuna nv on seal mingi autode võidusõit , siis kõik kohad olid ära tarastatud ja väga ilusat üldpilti ei saanudki. Aga silt, et oleme ikkagi olümpiamängude toimumispaigas sai jäädvustatud.

Staadion, kus toimusid kergejõustiku võistlused on ümber ehitatud ragbi staadioniks. Käisime pisikesel ekskursioonil ka, räägiti väheke ehitusest, rahast ja sellest milleks seda staadioni nüüd kasutatakse. Suur ja uhke oli küll.

Välaspool staadioni on olümpiatule pukk, mille ümber 2000 aasta medalivõitjate nimed. Otsisime üles ka Eesti sportlaste sildid, oli meeldiv ja üllas tunne:).

Staadioni ees olid postid, kuhu olid kirjutatud kõigi 75 tuhande vabatahtliku nimed, kes abistasid mänge.

Täna jälle sajab, plaan minna linnaga tutvuma on hetkel riiulis ja mägedesse minna pole ka mõtet. Eks siis paistab, millal me siit edasi liigume....

PUHKUS

Oleme jõudnud nüüd nii kaugele, et töö on tehtud ja aeg on AEG maha võtta.

Algas see kõik sellest, kui me eelmine N tegime oma viimase tööpäeva ja otsa see saigi. Õhtul oli supperwaiseri juures hooaja lõpupidu ja L majaomaniku juures halloween. Kuna väga raha ei raatsinud sellele raisata, siis oli vaja ainult juuksed sassi ajada ja nägingi nõid välja. See oli siis viimane pidu, kus kõik eestlased koos olid. P läksid Marguss ja Numps minema, uutele töömaadele, meie veel pakkisime ja lahkusime E. Nüüdseks oleme siin Austraalias olnud juba 5 kuud, hullumaja kui kiiresti aeg ikka läheb.

Esimene reisipäev 1. nov 2010.

Kuna pakkimisega läks pikalt siis Gattonist saime minema alles peale 12-st. Võtsime suuna Rainbow Beachile, et sealt edasi minna Fraser Islandile. Läksime kahe autoga, sest Ranneril tuli viimasel ööl tunne, et ta tahaks ka kaasa tulla. Olime siis: mina, Mairu, Kontus, Puka (Arvo) ja Ranner. Rainbowle jõudes võtsime karavani, tegime söögi ja oligi kõik.

2 nov.

Hommikul ostsime kämpingu- ja praamipiletid ja kell 12 sõitsime üle. Fraser Island on liiva saar, kus rannas saab sõita siis kui on mõõn.

See on siis meie seltskond esimeses peatuses, et tutvuda kaardiga.

Esimene sihtkoht oli Wabby Lake, pisike järveke keset metsa. Sinna saamiseks pidime läbima liivased teed, kuhu alustuseks me kinni jäime, aga teisel katsel jõudsime edukalt kohale. Auto ära pargitud, kõndisime u 2 km. Ilus liivase kalda ja rohelise veega, tegime supluse ja autosse tagasi.

Järgmine sihtkoht oli saare teine järv, mis võrreldes esimesega oli märgatavalt ilusam. Seal oli helesinine vesi ja selle nimeks McKenzy Lake.

Kuna aga kell oli märkamatult saanud palju, siis pidime laagripaika minema. Metsas oli käpmpingu ala, mis oli taraga piiratud, et dingod sisse ei saaks. Selle eest olid laagripaigas aga opossumid ja hiired, kes kohe mitte midagi ei kartnud ja olid äärmiselt ülbed.

Koht ise oli igati luksuslik, duššide ja wc-dega. Et sooja vett saada oli vaja 1 dollarit ja u 3-4 min. voolas sooja vett. Kuna suurtest emotsioonidest olid kõik väsinud, siis sai varakult telki ära pugeda.

3 nov.

Võtsime otsuse vastu, et sellel päeval võiks kuskil rahulikult lesida kaa, ikkagi ju puhkus. Aga turismiobjekte veel jätkus, niiet kell 10 tegime laagrist vehkat.

Eurongis sõime jäätist ja panime kaardid posti, et no teised ka teaks kui toree ikka puhata on:).

Sealt edasi kihutasime mööda ookeani äärt Eli Creeki juurde. See on jõgi, mis suubub ookeanisse.

Pildilt on näha milliste sõiduvahenditega saarel liigutakse:).

Peale seda veel vaatasime hukkunud laeva ja käisime Indian Headsis. Laev on kaldal olnud 30-datest. Vana ja väsinud, aga turiste meelitab hästi. Indian Heads on kalju, kuhu otsa saab ronida ja vaadet imetleda, imekena...

Uue laagri panime üles seekord ookeani lähedale. Õhtul jalutasime rannas ja nautisime viimast õhtut saarel.

4 nov.

Pakkisime asjad ja jõudsime kella 12-se praamile, selleks korraks oli see pisike tripike otsas.

Võtsime Mairu ja Kontusega karavani, siin samas Rainbow beachil ning saatsime teised uutele jahimaadele. Kuna sellel päeval sadas, siis olime rahulikult, pesime pesu ja kuivatasime riideid.

5 nov.

Täna plaanisime ookeani äärde telkima minna, aga ikka sadas. Pikendasime oma ööbimist ja jäime veel üheks ööks kuiva karavani. Päeval käisime Kontusega Coolola beachil vaatamas, kuhu homme telk püsti panna (leidsime). Sai jälle mööda ranna äärt sõita ja metsas liivastel radadel mütata. Nüüd me siis istume oma vagunis ja räägime elust enesest:). Homme on siis aeg jälle kohvrid pakkida ja edasi liikuda.

Olge siis kannatlikud, küll tulevad uued lood;)

No nii, võtan ennast siis kokku ja panen midagi kirja:).

Täna reede ja tööl käidud, korjame jätkuvalt puuvilju. Ilm on meil juba mitu nädalat suht vihmane, aga tööd teeme ikka. Nv vihm pani kraavid üle kallaste ajama, tööjuures on ka üks tee üleujutatud. Nüüd peab seal alati hoo alla võtma kui muulaga sõita. kahjuks on Mairu ka saanud maitse suhu, et see masin on jube tore. Nüüd on meil graafik, millal keegi sõidab:).

Tööl oleme nüüd näinud palju erinevaid putukaid, ka ämblikke, need kohe üldse mulle ie meeldi. Avastasime kastist ämbliku ja kui kasti liigutasin, siis ta teeskes surnut, viskas ennast selili ja ei liigutanud. Korjates oleme ka neid kohanud, jube jube ja Mairul ronis ükspäev ämblik käe peale. Pärast värisesid ta käed päris pikalt:). Ja veel ühel päeval muulaga sõites avastas Mairu ,et tema pea kohal on üks. Siis ta hüppas autost välja, mina tema järel, siis avastasin ,et peaks ikka käsipiduri ka peale panema. Mina vapper ajasin siis selle koletise ära:). Putukastest on veel suured rohutirtsud ja mingid mardikad, aga kui nad ikka kogemata käe, veel hullem pähe, tulevad, siis on ikka kiljatus kärme tulema:). Hetkel rohkem seiklusi putukatega meelde ei tule.

Aga nüüd kõige ägedamast asjast, nimelt käisime ookeani ääres. Ikka Gold Goastil, lained olid suurepärased ja ilm imekena. Pukal (üks paljudest eestlastest:)) oli bodybord kaasas, see on nagu surfilaud, ainult poolik ja sellega sõidetakse kõhuli. Jube vahva asi, kui ma selle olin ära proovinud, siis otsustasin ,et kui puhkus nüüd tuleb , pean ma endale ka selle saama. Puka ütles teisele ,et poleks pidanud seda Gutale andma, nüüd ei saa seda kuidagi tema käest kätte:). Aga ookeanis müttasin u paar tundi, õhtul kodus selgus, et päike oli oma töö teinud. Olin selja tagant ja näost täiesti punane. Õnneks järgmiseks päevaks oli see taandunud ja nahk maha ei tulnud.

Samal nv läksime uuesti sinna, aga tervelt kolm päeva sadas. Niiet ookeanisse ei saanudki, sest tuul oli ka nii tugev, et ujumine oli keeltatud. Aga selle eest shoppasin 5 tundi ja mitte ühtegi kleiti ei saanud:).

Mis siis veel meil juhtunud on... aaa, meid taheti majast välja tõsta:). Nimelt selle pärast , et elektri arve oli liiga suur. Reede,l enne Gold Goastile minekut, tuli omanik ja korjas kokku meie kaks elekrtiradikat. Aga ei öelnud ka ,et neid kasutada ei tohi. Tagasi tulles oli Yo ühe tuppa tagasi tõstnud ja kuivatas riideid, kuna sadas ju. Kui omanik P tuli ja radikat nägi teatas, et meil ei ole vaja renti maksta. Pärast tuli tagasi ja ütles, et L peame välja kolima. Mulle tegi see nii nalja, sest nii ju asju ei aeta, sest mingit selgitust meile ei antud. Otsisime juba uut kodu, kui ta aru sai, et reageeris kõvast üle. Nüüd siis saame jälle elada samas majas. Aga no vürtsi on ju ellu vaja, selleks hetkeks oligi juba nii rahulik ja stabiilne elu olnud:).

Midagi muud meil polegi juhtunud, käime tööl, mis hetkel on põhiline. Kohe varsti on hooaeg läbi ja siis saame reisile. Selle nimel on mõtet hetkel pingutada ja niipalju kui võimalik tööl käia.

Kõik kes ootavad pidevalt uusi lugusid siia, siis ütlen niipalju, et meil on hetkel rahulik:) ja stabiilne elu. Aga kui me midagi uut kogeme, siis annan sellest kindlasti teada;).

Täna on reede, tööpäev on lõppenud ja aeg on nautida vabadust...juhuu.

Olen nüüd saanud palju kaebekirju, et ma nii harva siia midagi postitan, aga no midagi suurt ja uut pole ju juhtunud.

Aga räägin siis alustuseks sünnipäevast, mis paljudele suurt huvi pakub:). Nimelt algas see juba esmaspäeva õhtul, kui mu kallid majanaabrid must lahti tahtsid saada. Majaomanik tuli mulle järgi ja viis poiste majja rummile. No mis saab mul selle vastu olla. Kuna ma südaööks koju ei läinud, siis plikad tulid mind sinna otsima. OLi ilus tort ja säraküünlad, võttis silma märjaks:). Järgmisel päeval oli ka väike istumine meie pool, aga jõud rauges varakult, väheke šampust ja kooki selleks päevaks. Aga siiis.... tuli laupäev ja õige pidu. Hommikul käisime veel tööl, aga meil oli ettevalmistus meeskond kodus kokkamas. Töölt tulles sai väheke veel küpsetatud j siis poiste garaaži peole:)

Sünnipäevalaps (pildil) oli ennast tundmatuseni muutnud, sest keegi ei suutnud uskuda, et kas tõesti on see võimalik, et polegi dresse:), aga oli! Pidu algas nagu tavliseltt väga rahulikult, võttis vaikselt duure üles ja lõppes nagu ikka rajult-tantsu ja tralliga pühapäeva õhtul:). Peol olid 10+2 eestlast ja aasialased, mingiks ajaks laekusid ka meie töökaaslased itaallased ja üks Kanada noormees, aga nemad pidid kiirelt lahkuma. Igaljuhul pidu oli tore, mis läks edasi ka pühapäeval, ohtra söögi ja joogiga.

Sünnipäev oli väga meeldejääv, sest sain palju kõnesid ka Eestist, kes laulis, kes pidas minu pärast niisama pidu. Igati tore oli sellel aastal saada aasta vanemaks!!!

Aga nüüd tööjuttu kaa. Oleme lõpetanud harvendamise ja vaikeslt on hoogu üles võtmas tõeline korjamise hooaeg. Mairuga oleme korjanud nüüd paar päeva virsikuid ja nektariine. Täitsa hea töö on, füüsilisele vormile peaks hästi mõjuma. Otsustasin ,et enam ei ole mõtet tööle suurt sööki kaasa võtta, sest nagunii terve päeva õgime neid vilju. Päeva lõpuks on kõht viidud viimase piirini, aga no tuleb päästa neid üleküpseid:), muidu viskaks lihtsalt minema.

Aga täna selgus, et me teeme tööd liiga kiirelt. Saime töö valmis vist enne õiget aega, rohkem tööd polnud meile anda. Pidime koju minema, aga kuna Kontusel (veel üks eestlane)oli sünna ja Mairu tegi kooki, siis me veel istusime ja sõime jõime, tore tööpäev oli täna.

Muud me polegi teinud, sest me oleme koguaeg nüüd 6 päeva nädalas töötanud, või siis sünnipäeva tähistanud.

Aa sügelemine on ka vähemaks jäänud. Oleme välja selgitanud, et kogu kurjajuur on virsik. Need virsikud mulle ikka ei sobi, nagu oleks klaasvillaga koos. Pärast igalt poolt torgib ja sügeleb, mul tuleb kohe lööve kaa, aga rohtu ikka võtan ja küll asi paraneb.

No nii, eks siis kirjutan uuesti kui midagi uut on toimunud, seniks nägemist ja nautige (nagu meie);)

Teispäeva õhtu, tööl käidud, söök tehtud, uni kohe kohe tulemas.
Uudiseid on jälle kogunenud, niiet saab midagi kirja panna.
Üks kõige olulisem on see ,et saime nüüd uue töö. Oleme samas farmis , kus poisid. Meie ülesanne on harvendada puudelt vilju ja õisi. Kui neid on liiga palju siis tuleb need ära võtta ja oksale jätta max 4 vilja. Need on siis virsikud ja nektariinid. Oleme ennast nendest juba ogaraks söönud, aga jube maitsvad on. KUna ilmad on nüüd soojad, siis päeval ei suuda enam pika riidega olla, aga see tekitas mulle jama. Nüüd sain endale mingi allergi, mis näeb välja nii, et igalt poolt sügeleb, väikesed punased punnid. Kõige rohkem sügelevad kõrvad, jube jube, söön nüüd rohtu ja määrin kreemi, mis leevendab seda sügelust. Päeval olen jälle pikas riides ja praen, aga no pigem olgu palav, kui sügeleb.
Seal farmis olen saanud suureks sõbraks tehnikaga. Esimesel päeval pandi mind tööle koos Itaalia tüdrukuga. Põllult ära pidime tulema "muulaga", see on selline auto ja ATV vahepealne asi. Seal on pidur ja gaas ja käigukang, kus on siis vabakäik, edaspidi ja tagurpidi. Lihtne!!! Tüdruk aga ei julgenud sellega sõita, pakkusin kenasti ennast, sest mulle ju meeldivad kõik sellised asjad:). See oli minu esimene iseseisev autojuhi kogemus. Järgmine kord oli juba palju toredam, seal saab kihutada ka, aga keegi ei usalda mind miski pärast. Mairu kisab pidevalt kõrval, ma ütlen- täielik rõõmu tapja. Aga nüüd pole enam seda juhtimise asja käest ära andnud, iga päevaga tuleb paremini välja ja Mairu hakkab ka äkki rahunema:).
Aga farmis saame nüüd töötada küllaga. Oleme nüüd käinud nädalas 6 päeva. Pühapäev on meil vaba. Homme saame oma esimese korraliku palga, oleme elevil:D.
Aga seal farmis algab meie tööpäev siis, kui eesti poisid seda otsustavad. Nüüd oleme käinud nii ,et algab 6.30 ja lõppeb 17.00. 10 tunnised päevad polegi väga hullud, no ja L oleme teinud lühikesed päevad, siis saame teiste töötajatega Gattonisse tagasi, ei pea kella 5-te ootama, millal meie töönarkomaanid koju tahavad minna.
AGa me oleme väga rahul, sest raha on ju vaja. Me oma pikkadel päevadel ikka unistame, et kui nüüd piisavalt raha koos, siis läheme kuhugi ookeani äärde, läheme restoraaani, teeme ennast korda ja siis peole ning päeval pistame varbad vette ja joome külma siidri, nii ilus mõte:)
Kingsey juurest tulime ära täpselt õigel ajal, viimasel ajal oli ta jube närviline, sest väga paljud inimsed on siit ära läinud ja tal pole töölisi vist. Lärmas viimasel päeval uute tüdrukute peale, et nad olid liiga aeglased brokolite korjamises. Siis põllul mõtlesin ,et oi kui tore on, las kisab, mind homme siin enam pole.
Mis veel, nagu ikka meil palju lõbu. Saatsime oma sõpru kenasti siit minema, aga no ilma eesti tüdrukuteta ju ei saa. Kõik tulid nädala pärast korraks tagasi:). Inglise kutt Joey tegi mulle kingituse, karbi sees oli u meeter peale, mille peal olid südamed. No ma ütlen , et niiii nunnu:D.
Peod on siin olnud jälle meeletud. Tähistanud oleme kõike,mis vähegi võimalik. Eile näiteks oli suur rõõmupidu selle üle, et Marguss ostis endale uue telefoni. Koju tulime peale ühte. Nagu Mairul kombeks, siis ta hakkas veel kokkama ja magama läks 3. Mul oli vähe rohkem mõistust ja ma läksin juba pool 2. Täna tööl oli näha, kellel oli raske ja kellel mitte;).
Mis siis veel, aaa nüüd oleme näinud ka vollabisid, need hüppavad pidevalt meie põllul ringi. Ükspäev oleks üks peaaegu Mairule sülle hüpanud. Oli koos pojaga, aga need bäng-bängid on ägedad, nüüd saame vähemalt aru, et oleme kodust vähe kaugemal. Ka mõnda ämblikku oleme juba näinud, aga jube putuka hooaeg pole veel peale hakanud.
Aga olgu, ma nüüd lõpetan, lähen tuttu ära, homme 5.48 äratus.

No nii, vahepeal on juhtunud nii palju, et ei teagi kust alustada:)
Alustan siis tänasest. Laupäeval käsime nüüd tööl, brokolit lõikamas, teist päeva, jube töö näppudele. Täna oli tööl väga lõbus, sest me olime vist alles eilsest täitsa purjus:). Irvitasime ja lõikasime, traktorijuht oli samas meeleolus, aga tundus, et ta ongi vähe opakas.
Eile käsime siis peol, Royalis. Seal oli väga palju rahvast. Mul oli kohting inglise kuti Joeyga. Võtsin sõnaraamatud kaasa ja kluppi. Ma pole veel aru saanud , kuis ma temaga suheldud saan, aga nagu ta ise ütles ,et mul pole mõtet põdeda, sest ta saab must aru:). Nii me seal siis suhtlesime, teised tulid ka pärast sinna. mairu leidis uue eesti kuti Mirko. Täna tuleb meile külla, viime ta poiste majja eestlastega tutvuma. Temaga kohtusime esimest korda ühel hommikul bussis, kui ta meie jutu peale ütles, et oo eestlased:). Maailm on ikka väike!
Nädala sees oleme nüüd töötanud ja ikka veini libistanud, no kui tööd pole , siis on mingigi tegevus.
Eelmine nädalavahetus käsime reedel Imperialis ja L Royalis. Kohe korralikult ikka. Reedel liitus meiega ka Marguss, kes suutis ennast väga lõbusaks juua:).
Laupäeval saime tuttavaks paljude uute inimestega. Mina selle inglise kutiga ja Mairu kahe rodeo poisiga. Sai kõvasti tantsu vihutud ja pärast "sattusime" nende rodeokuttide juurde. Saime selga proovida neid riideid, ´millega ratsutatakse. Ühe kuti panime hobuseks ja siis harjutasime ka sõitmist. Päris naljaks oli jälle. Mairu ajas järjekordsel noorel poisil pea sassi:). Nii lõppesid siis meie seiklused selleks nv.
Aga tööst, brokolite korjamine ja lõikamine. Näpud on lõpuks nii valusad ja väsinud. Proovisin igat pidi, isegi parema käega lõikamist, aga see oli ikka liiga ohtlik. Eriti teades veel ennast, et alati juhtub midagi. See töö on hästi märg ka, erit hommikul, siis on jalad kohe märjad ja kõht ka. Aga kummikute ostuni pole veel jõudnud, kuigi neid oleks juba vaja. Aga töö teeglt ise on täitsa ok.
Mida siis veel, aa meil on nüüd uued elanikud. Yo kolis meile ja siis tuli veel üks tüdruk Bali saarelt. Tema nimi on Suyra, ta meiega väga ei suhtle. Esimesel päeval kui ta kolis, siis me olime juba peo meeleolus, sai kohe šoki:). Aga tuleb harjuda, sai õnneks kohe teada, kuhu ta ennast mässinud on.
Ega muud ei oskagi jälle kirjutada, mida kauem me siin oleme, seda harvemaks need jutud jäävad. Kõik tundub juba tuttav:). Aga eks ma ikka püüan!

No nii, püüaks siis miskit siia ka kirja panna.

Täna on teisipäev j a tööpäev on läbi. Lõikasime jälle kartuleid, homme viimane päev. Täna hommikul arvas omanik,et läheb u 12-ni. Õnneks masinad jukerdasid ja lõpeatsime hoopis 14.00. Jälle palgalisa olemas. Selle nädala palga saame õnneks korraliku. Saime kõik 5 päeva töötada. See pole muidugi väga tore, et ühel päeval oli suts ja valmis 1,5 tundi:). Homme on sama jama. Aga me meeldime sellele farmi omanikule, Mairu kuuliis , kui Glenn oli Kinslyle öelnud, et me teeme head kiiret tööd.Kiitust on ju alati hea kuulda!

Aga mis muidu. Mina, Marguss ja Henri käsime laupäeva õhtul Gold Goastil. Käisme väljas ja pühapäeval rannas. see linn on ikka nii mõnus, eriti just ookean ja vaade. Kui kunagi oleks võimalus, siis elaks küll seal. See pilt sellest kohas on siis suts üleval pool:).

Käisime mööda rannajoont ja nautisime vaadet. Henril oli rula kaasas, proovisin ka selle ära. Päris kenasti sain hakkama, kellelegi otsa ei sõitnud ja võssa ei pannud. Õpetati, et kui kiirus liiga suureks läheb tuleb muru peale sõita, kasutasin alati sellst pidusrusviisi. Sõitisin ja mõtlesin ,et huvitav, miks ma enne sellega proovinud pole. Igati kiirest isa edasi, oluline on ainult ,et oleks siledad teed, muidu pidurdab ka ilma muruta.

Teised olid sellel ajal Gattonis ja pidutsesid siin, aga no kui valida Gatton või Gold Goast siis ma ei kahtleks kunagi, kus ma olla tahaks:). Siin saab ainult töötada.

Aga ega ei oskagi väga muud kirjutada. Meie majanaabrid läksid eile Jaapanisse tagasi. Nüüdme oleme Mairuga kahkesi majas. Luks värk, keegi ei ütle , millal koristama peab ja graafikut seinal ei pea jälgima:).

Muidu läheb meil nüüd küllalt töiselt.

Praegu aga joome vaikselt veini ja plaanime minna tutvuma nurgapeal asuva joogipoega. Väike vein tööpäeva lõpuks on ainult hea. Ja nagu me arutasime, et tuleb võtta ikka mitu pudelit, homme ju lühike päev:). Täna sajab, niiet suurepärane päev olla toas ja juua klaasike veini.

Seda nüüd ka juba kõik teavad ,et me tagasi ei tule veel. Niiet meie naudime siin elukest ja kõik on täpselt nii nagu peab. Olge tublid ja meie poolt:)

ME EI TULE TAGASI:),VEEL!!!

Krossil
Vaade ookeanile, pisike sopike surfiklubi juures.
Vaade rõdult

Aeg ikka lendab siin! Alles ma kirjutasin ja juba on jälle nädal möödas:)
Kolmapäev ja vaba. Täitsa vajalik kohe, pole saanud puhatagi.
Eelmine nädal me käisime siis tööl nii, et ma ei mäletagi:). Eile igaljuhul andsime ära lehed, kus oli kolm tööpäeva kirjas. Kuna tööpäevad oli korralikud, siis saab õnneks väheke raha ka pangaarvele. Esmaspäeval oli meil rekord, töötasime 10 tundi, kusjuures see ei olnud plaanitud. E hommikul magasime sügavat und, kui Kingsley helistas ja küsis kas tööd tahame. Unesegaselt püüdsin küsida ,et mida teha ja mis kell. Selle peale tuli ainult et kui tahate, siis peab olema 15 min valmis. Olime ka ja tööpäev kestis kella 18-ni. Tasus ära!!! Eile oli ka tööd, õnneks läks üks kombain katki ja tänu sellele saime poole kauem töötada, et kui juba ennast põllule ajanud oleme, siis võiks ikka pikad päevad olla. Aga eile oli raske, selg oli väsinud ja jube uni oli ka. Täna siis sai magatud kenast 10-ni välja.
Aga nädalavahetusest. Olime rahulikult kodus ja ei teinud midagi. Aga no kes seda usuks?:D
Tegelt läksime reede õhtul Noosale. Gattonist u 2,5 tunni kaugusel ookeani ääres. Marguss tahtis krossile ja teised läksid lihtsalt nv veetma. Meil oli ilus korter, sisehoovis basseini ja palmidega.
Reede õhtul osad käisid väljas osad mitte.
Laupäeva hommikul pidi Marguss krossile minema, keegi teine ei viitsinud. Aga mingi aja pärast naases ka tema, nad ei leidnud rada ülesse:). Päev läks siis selle peale, et sai väheke veini joodud ja süüa oodatud. Kokk Marguss tuli ja leevendas meie nälja. Käisme basseinis ujumas ja mõnulesime niisama. Mingi aeg vedasime ennast välja, et vaadata, kuhu me olime siis üldse tulnud. Seal oli ookean ja väikesed surfipoekesed, turiste ja vihm. Ostsime jäätise, kui vihma hakkas sadama, läksime korterisse tagasi. Istusime rõdul, kui meie rahulikule vestlusele alumislt korruselt tuli kuri hääl vahele, et me vaiksemalt võtaksime. Kolisime mingi aeg sisse ära. Hommikul selgus, et üks pere oli meie pärast välja kolinud. Aru ma ei saa, me isegi ei tantsinud , ega lärmanud, nõrgad ma ütlen. Tublimad läksid enne 23 klubitama, ma ei viitsinud, olin kodune. P hommikul käisme veel Henriga ujumas ja siis poistega krossile. Tüdrukute ja Numpsi ekipaaz põrutas Gattonisse tagasi. Kross oli põnev, eriti siis kui Billi hakkas sõitma, siis oli vähemalt keegi kellele kaasa elada. Billi on üks sõitja, kellega Marguss sai eelmine kord pilti teha. Ma lihtsalt teadsin ,et sinise särgi ja rohelise rattaga mees. Olin pildilt näinud ka, milline ta on:).Ta oli õnneks tubli ja võitis mõned sõidud.
Tagasitee Gattonisse ma magasin, reis läks kiirelt. Mairu ja Stephani olid teinud poiste majas söögi. Ajasin ka ennast sinna, tegime kiire söömingu ja koju ära. Siin ootas jälle väike vein ja teadmine ,et E on vaba. Jokutasime kella 00.15, et nooh hommikul saaab ju kaua magada, aga läks nagu ikka-hoopis teisiti:).
Aga täna on vaba, õues tibutab vihma, puhas voodis olemise päev. Eks paistab, mis päev toob!

Hommikust kõigile, kell on 11.27 ja on N.
Täna on siis lõpuks niipalju aega, et väheke kirja panna, mis ja mida me teinud oleme. Nii kiire on koguaeg olnud, et pole jõudnud meie tegemistest rääkidagi.
Alustuseks tööst. Eelmine nädal saime väga vähe töötada. Käisime korra kapsaid istutamas. See oli hea lihtne töö, istud masina otsas ja paned taimi auku. Kui rütmi kätte saab, on juba väga mõnus. Mina käisin veel ühel päeval, Mairule sellel päeval tööd ei olnud. Käisin jääsalati kastidele silte peale kleepimas ja kaste kokku tagumas. Oli ka päris mõnus töö, mustaks vähemalt ie saanud. Kastid olid plastmassist ja kokkupandavad. Neid tuli siis peksta, et nad kokku jääks. Päris tore töö, sai kõik oma halva energia välja lasta ( mitte et seda mul hullult oleks). Töö sai kiirelt otsa, kõigest 4,5 tundi. Sellel nädalal saime kolm tööpäeva teha, ikka need kartulid ja ikka need kivid. Aga kogemus juba maksab, enam ei ole seljal nii valus, et tahaks iga pausi ajal ennast selili visata, õnneks polnud sellel põllul väga palju kive ka.
Täna on meil siis vaba päev, kahtlustan ,et selle nädala lõpuni. Õhtul tuleb jälle Kingslyle helistada ja uurida.
Aga elust niisama. Ega polegi suurt midagi juhtunud. Nagu ikka on olnud palju pidusid. Mul läks reedel käest ära, niiet tõmbun väheke tagasi. Pean piiri, see aga ei tähenda, et tants ja trall ära kadusid:). Nüüd teisipäeval oli Mäti ärasaatmispidu. Jõin cocat, mängisime pokkerit (igavene teine) ja pärast oli ikka tants nii ,et sain viimasena koju. Saab ka nii! Mairu selle eest on olnud vappper ja pole millestki loobunud:D:D:D.
Aga hetkel ei tulegi midagi sellist meelde, mida siia kirjutada kannataks :). Oleme elus ja terved (väike kurguvalu ja külmetus, aga selle elab üle), mis on ju põhiline, raha on ka ja süüa saame. Olge kallid ja vaprad siis edasi;)

Emale: siin tulid pisikesed lained, mis kohe jõudes nii väikesed ei olnudki.

Emale:meie esimene ookeani nägemine, selle künka tagant tuli nähtavale imekena veekogu

Esmaspäev ja meil jälle tööd ei ole. helistasin Kingslyle, aga ta ei osanud veel öelda, kas homme saame:S
Istun õues, sest üle pika aja on toas nii soe. Öösel selle eest oli nii külm, et ei kannatanud toalettigi minna:)
Aga mis me siis oleme jälle teinud. Eelmine nädal oli meil puhkus, tööd saime uuesti alles L ja sedagi kõigest 3,5 tunniks. Olime jälle traktori peal, mis seekord oli jube elukas. Meiega koos töötas veel üks Kanada tüdruk ja üks kohalik vanamees, kes terve aja rääkis ja ropendas, aga nalja tegi ka. Päris lõbus tööpäev oli.
Esmaspäeval saime teada, et tööd selleks nädalaks rohkem ei ole. Teisipäeval mõtlesime taaskord, et eesti poistest hoiame eemale. Mairu otsustas, et lausa laupäevani. Alati kui selline lause on õhtu visatud läheb asi käest ära. Istusime Mairuga Royalis ja võtsie ühed joogid, kui Henry helistas, pidime kohtuma. Siis helistas ka Marguss ja teatas, et ka nemad ei lähe homme tööle. Võtsime siis rummi ja viina ja läksimegi külla. Asi lõppes hävitustööga ja meeletult hullu olemisega kolmapäeva hommikul. Otsustasime seekord, et joomisega selleks nädalaks on kõik, kui siis ainult L, kui lahkumispidusid peetakse. Nautisime tervelt mitu päeva puhast organismi, nii hea tunne oli:). Neljapäeval käsime Toowoombas, osad shoppasid, osad käisid kinos.
Reedel läksin poiste juurde pokkerit mängima, väljaminemise plaane isegi ei olnud. Mairu otsustas, et tal on oma "rütm":) ja alustuseks kaasa ei tule. Aga kell 21 oli rütmi jaoks õige aeg ja nii ta laekuski. Õhtu lõppes tal sellega et jõi ära kõik poiste maja joogid. Mina läksin suts varem magama.
Laupäevaõhtul oli Signe ja Mäti ärasaatispidu. Jõudsime sinna alles kell 9, siis oli peol juba hoog sees, aga tantsu veel mitte:). Mätt tegi meile korralikud shotid, mis põlesid ja puha. Kohal oli palju pilusilmeseid tüdrukuid, nad muutuvad väga lärmakas kui meile jooki anda. Lõbus oli aga ikka,ka tants ei jäänud tulemata. Kuna pidime pühapäeval väljasõidule minema, siis ma väga hulluks ei ajanud asja. Hommikul, kell 8, olid valmis autosse istuma kõigest kolm inimest:). Läksime siis ( mina , Mätt ja Henri) Sunshine Goastile, plaaniga purjtama minna. Henri oli leidnud koha, kus saab tasuta purjatada, aga kohal pidime olema kell 10.15. Kajuks nii vara me sinna ei jõudnud ja nii jäi purjetamine ära, nuuks. Kell 11 jõudsime sellisesse ookeani äärsesse linna nagu Moolooloba. Väga äge, suured lained, palju surfareid, inimesed sportisid, ilus ja soe ilm. Käisime ka jahisadamas, aga lähedale neile ei lastud, lähedalt saime vaadata ainult kalalaevu. Tagasi tulles, käisime kahe vaateplatvormi peal, kaunis kaunis maa! Koju tagasi jõudsime kella 5-6 ajal. Kuna väsimus oli nii suur, siis teleka vaatamisest suurt midagi välja ei tulnud, pikutasime niisama ja kui kell 11 sai, siis kobisin magama ära. Täna siis istun siin päikese käes ja loodan ,et homme ikka saame miskit teha. Õhtul on trenn, vahel oleme isegi meie tublid,sportlikud ja korralikud:P. Seniks aga kaunist suve;),
tervitades siit talvisest Gattonist

Esmaspäeva õhtu, kell on 23.10.
Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Eelmine nädal sai tööl käidud siis kolmel päeval. Reedel saime ka tööle, väga pikk päev oli. Lõpetasime alles 17.15, suhteliselt pimedas. Ja töötunde saime kokku 9,75 (kui vahel harva saab, siis kulub see pangakontole kenasti ära:). Reede õhtul oli siis jälle planeeritud välja minek, aga mina sinna ei jõudnudki. Olime poiste juures ja pidutsesime seal. Magama sai vist u kella 3 ajal. Järgmine hommik jätkus sama moodi. Mingi hetk läksid osad poisid Toowoombasse, Mairu läks ka, mina jäin koju. Pärast läksin Poiste juurde Wiid mängima. harjutasin trumme, tuleb juba päris hästi välja. Õhtuks oli kavandatud Stephani ja Yo ärasaatmispidu (nad kolisid teise majja). Algus tundus rahulik, isegi tüdrukuid polnud, keda ära saata, aga me oleme harjunud ise hakkama saama:). Lõppes ikka meeeltu tantsu ja tralliga. Mingid pilusilmsed kutid käisid ka ja nad olid küsinud, et kas teil on alati sellised peod (ON!:).
Ja siis tuli pühapäev. Õhtul oli mulle lubatud, et homme läheme kuhugi tuulutama. Hommikul ärgates ei suudetud leida kainet rooli, kuna aga ma olin juba minekuks valmis, siis rooli läks see, kes polnud suutnud veel oma esimest jooki avada. Selleks osutus Ranner. Pakkisime ennast autosse ja u 12 saime startida. Loosi tahtel ja tugevama õigusel olid kaasas: Mairu, Marguss, Ranner, Henri ja mina. Sõit ookeani äärde võis alata. Vahepeal tegime väikese peatuse Mc-is ja siis jutiga vee äärde. Ookean on ikka võimas, lainetust polnud, aga lained olid. Kui sellised lained meres on, siis need oleks ikka korralikud:). Tuulasime väheke jalgupidi Mairuga vees, see just kõige soojem ei olnud, aga no külm ka mitte. Pärast ronisime Henriga suure kivi otsa. Mina, kes ma väga kõrgust ie karda, olin väheke hirmul. Mitte kõrguse, vaid pigem selle kiviklibu ja järsu seina pärast. Aga ülesse sain ja alla väikese jalavärinaga ka. Teised ootasid all ja nautisid vaadet. Enne minemist otsustasin ,et peaks ikka ujuma ka minema. Mõeldud tehtud!Henri oli teine vapper ja nii me pesu väel ookeani tormasimegi. Väga äge oli, lainetega võitlemine ja soov püsti jääda. Vägev!!! Vesi maitses aga tõesti soolaselt, pärast väikest suplust käisime pesime ennast mageda veega puhtaks ja siis väike ringireis Surfars paradiisis. Lahe linn, täis elu ja ookeani, sinna tahaks küll tagasi:). Koju tagasi sõites murdis väsimus, käsime hiinakast läbi ja koju. Selline suurepärane pühapäev oli!
Täna, esmaspäeval käsime tööl, hommikul helistati ja küsiti et kas tahate, poolteist tundi on aega. Olime nõus, tegime kella 18 tööd. Päev sai nii kiirelt otsa, et ega muud ei jõudnudki teha, kui pärast süüa ja pesta ja poest uus kraam koju tuua.
Homme on puhkepäev!
Uued seiklused ja uued uudised juba järgmisel nädalal:). Ilusat ööd ja kaunist päeva!

Nonii, elu on kiire kiire:), aga ma võtan ennast nüüd kokku ja teen väikese ülevaate, miskuskes.
Et siis nädalavahetusest, mis algas reedel teadmisega, et täna on küll eesti poiste vaba päev. Tegime trenni ära, sättisime ennast korda ja poiste juurde, et enne pidu teeme väikese pokkeri ja siis pliksidega pittu. Pokker jäi ära ja pliksidega kaasa tulid ka poisid. Tantsisin seekord suht omaette, Mairu oli selga pannud vale kleidi, tänu millele jalgadetöö jäi väga nigelaks. Ja kuna ta oli otsustanud, et reedel ei joo, siis oligi rahulikult. Nagu kohtunik seisis nurgas ja vaatas kuidas teised tantsivad. Aga sellega pidu veel ei lõppenud, läksime koju, tegime vahukoore ja poiste juurde. Nimelt oli ühel meie omal sünnipäev. Kargasime kõik tuppa, laulsime Numpiku (sellise nimega poiss:)ülesse, aga ta väga ei tahtnud ärgata. Hommikul selgus, et lahja rõõmu põhjus oli vahukoore mittearmastus. Meie ei lasknud sellest ennast häirida ja lõikasime ise koogi lahti ja kuna meid oli päris palju, siis sõime selle ära. Jätsime hommikuks ühe tüki, aga selle sai lõpuks ikkagi Ranner. Ma ei suutnud vaadata, kuidas sünnipäevalaps oma enese sünna maha magab. Võtsin kasutusele häirivad abinõud: hüppamine voodil, küsimuste esitamine, hüppamine kõhul, aga ei midagi. Kuna sünnipäevalapsel oli seljale tätoveeritud äblik, sain sellest innustust ja tõin markeri. Natukese aja pärast oli seal veel jänes ja muud loomad, varsti oligi meil Numpsi voodis maalilaager, kõik kes tahtsid said kätt proovida. Kokku tuli meeletu kunstiteos, aga ka see ei pannud teda ärkama. Siis me läksime Mairuga koju ära, aga oi kui rahul iseeendaga:).
Hommikul käisime koka abilisteks ja hakkisime salati materiali ära. Õhtuks oli siis suurem pidu planeeritud. Kui sünnipäevale jõudsime , siis polnud seal veel kedagi:), katsime laua ja kutsuime sünnipäevalapse sööma. Pidu algas....
Varsti oli rahvas kohal ja tuju tõusis meeletu kiirusega. Kuna Numpsi mõtlematu õde saatis talle näomaalinguteks värvid, siis kasutasime juhutst, et proovida eelmisel õhtul õpitut. Kokku tuli pesuehtne eesti tõugu klaabu. Nalja sai palju, oioi kui lõbus oli! Pidu lõppes nagu ikka meeletu tantsuga.
Hommikul jätkasime samast kohas , kus laupäeval jõud rauges. Ja nii õhtuni välja, pühapäev oli siis täielik remondikas:).
Esmaspäev ja teisipäev käisime nüüd siis tööl. See nädal rohkem tööd pole, eks tuleb leppida ja kuskilt juurde otsida. AGA hommikud on siin ikka talvised, kõik käivad ringi nagu kabujussid. Asi kindlasti ka varajasest ärkamisest, aga värin läheb alles 11 paiku, kui päike soojaks läheb.
Täna õhtul on kinoõhtu, läheme Toowoombasse.
Elu on meil jätkuvalt rõõmus. Sellest sai Kaitsu ka teada laupäeva õhtul;). Ole siis ikka kallis!!!

Isegi siin sajab jaanipäeval:), nii kodune tunne!
Eile oligi jaan, käisime eesti poiste juures jaanitulel, pakuti liha ja salatit, tehti lõket ja õpetasin kriimudele polkat. Väga vahva pidu oli! Tegin oma haige jalaga esimesed tantsud, sain hakkama küll:). Tuttu tulin peaaegu viis, õnneks tööd tänaseks ei olnud. Teised pidid täna tööle minema, üldse ie kadesta;). Grillmeister Marguss oli ikka sama tubli, kui vanasti, nii hea liha oli. Juba hommikust alates ootasin ,et millal ometi , millal?! Tasus oodata:)
Muidu läheb meil endiselt jube kenati. Oleme nüüd kokku neli päeva tööl käinud. Üks 6 tunnine, kaks 9,5 tunnist, mis oli ikka jube ränk ja eile 5 tunnine. Muidu korjanud kive, eile lõikusime kartulitelt rohelisi kohti välja. Mina muidugi suutsin jälle kätte lõigata. Pihk oli verd täis, sellepeale tahtis Mairu kohe pikali visata. Nüüd siis tean, et verd pole mõtet talle mainida ega näidata:).Haav pole nii hull, kui alguses tundus, plaastri sain peale ja töö jätkus. Siiani on näpud kanged. Need kartulid läksid krõpsude valmistamiseks.
Mis siis veel, ega polegi suurt midag juhtunud, töö ja trenn ja väike pidu:). Enne seiklemist on vaja raha teenida, kasutan juba reservi, aga üldse ei nurise, tasub ära.
Aga elust siin. Kõik asjad on poes hästi suurtes mõõtudes. Mahlad 2,4 l , sai sama suur, kui Eesti kaks saia, piim 2 l, mis säilib u kuu ja nii edasi. Inimesed on ka suured, nii palju ülekaalulisi, aga neile pidi süüa meeldima:). Enne siia tulekut lugesin ,et inimesed on hästi sõbralikud. Mulle tundub ,et ainult vanad inimesed.Nad on küll nii nunnud, naeratavad alati, kui vastu tulevad.
Ilm. Päeval on enamvähem, kahtlustan et soojem, kui Eestis, aga tuul on külm. Kuid hommikul tööle minna on jube, nii külm ja nii pime. Pikkadel päevadel töölt tulles on päike juba loojunud, kiirelt läheb pimedaks, nagu meil talvel.
Sellega siis sai see töönädal kokku võetud, nüüd tuleb ainult pidune nädalavahetus ja hoopis uued lood;).

Ola!
Täna on pühapäev ja me ärkasime uues kodus. Eile me kolisime prussakapesast ära, nüüd on meil uus kodu, kus seina peal on koristamisgraafik:D Poisid ütlesid, et me saime nüüd endale ka uue ema, Tomo. Kodu on meil nüüd korralik, aadessiks Allan st. Eile oli meil kohe ka väike pidu, aga me olime nii külalislahked,et enne kella 23 panime jooksu. Siiin on vaja enne 11 peole jõuda, muidu ei lastagi. Võtsime siis Signe kaasa ja tuld, aga ööklubi ukse juures selgus, et see asutus on kinnni:). Läksime siis hoopiski baari. Tants trall ja... väänasin jala välja. P.... sain kukil koju.

Aga eelnevast. Käisin Margussiga Brisbaneis. Margusss viis mu tuulutama, et ma Gattonist kohe isu täis ei saaks:). Aga mulle meeldis, elu käis, poed olid lahti, vaade oli ilus. Käisme vaaterattal, kunstrannal, ostutänaval (kirev seltskond) . See on see koht kuhu tagasi minna. Aga meil oli kiire, sest pidime 23 tagasi olema.
Tagasi jõudes panin kiirelt riidesse ja Mairuga peole. Pidu oli meeletu, tants oli kohe mitu tundi jutti. Saime tuttavaks mingite kohalikega, kes meile ka ühe tööandja nr andis. Lubasid meie eest ka kosta. Lootust on:). Aga pidu oli puhta trenni eest!!!
Täna on ilus ilm, eks paistab, mis sellest elust saab. Krt krt krt!!!

Tere jälle! Rahuldan nüüd teie uudishimu, et mis siis ikkagi meil vahepeal juhtunud on:)
Tegelt polegi suurt midagi, ikka elame Gattonis, ikka magame samades voodites:) ja ikka oleme öösel ülval, kui pole joonud. Otsustasimegi, et kaine peaga me enam magama ie lähe:D, see on mõtetu raiskamine, und lihtsalt pole.
Mõtleme siis, mis vahepeal juhtunud on.
Teisipäeval käisime kinos, kõik.
Kolmapäeval ärkasime 5.10 ja ootasime Kingslyt,aga ta ei tulnud ja kui ma helistasin, siis selgus tema eilse õhtu helistamise põhjus, olime ärganud niisama. Päev otsa oli selline tunne, nagu oleks ilge käkiga hakkama saanud, aga õnneks helistas ta õhtul uuesti ja ütles ,et ikka saame tööle.
Neljapäev me ärasime jälle 5.10 ja läksimegi oma esimesele tööle.Korjasime kombaini peal kartulitest kive välja. Kokku saime 6 tundi töötada ja selle eest saame kätte 90 dollarit, et siis ühe nädala rent on makstud:). Järgmine nädal on lootust ,et saame terve nädal töötada. Raha oleks siin vaja küll:).
Aga tööst, see pole üldse nii hull, kui arvama peaks.Aga selg oli küll jube kange. Eelmine päev tegime veel poistega trenni (ekstra tegin alaseljale harjutusi), nüüd pole enam vaja, kui tööle saame:).
Seda kõike ma kirjutan hommikul, peale seda, kui olime tähistanud esimest tööpäeva. Hommikul on tunne ,et krt enam ei joo:), aga eks paistab mis see reede toob:P.

Esmaspäev, kell 11.54 ja on uni. Terve nv on läinud pidutsedes, tervis on vastu pidanud, keele suhu saanud:), julgust juurde võetud ja küll see tuleb.
Reedel käisime siis peol, kohalikus öölokaalis. Me vallutasime selle:)!!! Meie hoogne tants osadele naistele väga ei meeldinud, aga see meid ei heidutanud. Pilet maksis 5 dollarit, rumm koolaga 7, aga see rumm oli jubeda maitsega.
Enne minekut istusime poiste juures ja ka need kõige tagasihoidlikumad olid lõpuks juba väga lõvid. Nii lõvid, et ei lastud isegi pittu:). Pidu lõppes siis, kui tantsupõrandale jäid ainult eestlased.
Hommikul mairu arutles, et huvitav, kas meid järgmine kord teatakse. Minu tagasihoidlik arvamus on et ikka! Nii sai siis meie eelmise nv trall alles hoo sisse.
Laupäev. Hommikul käisime poistega ühes teises linnas, mille nime ma hetkel ei mäleta. Poisid käisid jälle shopingul , meie jõlkusime niisama. Tagasi tulles otsustasime ,et võtame mõned siidrid ja nii ta jälle käest ära läkski. Olime poiste juures ja mairu tegi oma tööd. Nüüd Marguss on karvutu! No mitte üleni muidugi:). Kuna poisid pidid hommikul tööle minema, siis me jäime sinna jaurama Yo ja Stephniga. Keelebarjääri enam ei olnud, tegime tantsu ja jõime kõike mis vel oli. Hommikul oli üllatavalt hea olla, millepeale me jõime ära oma pooliku veini, käisime ülemise eesti poisi juures külas, tegime süüa ja siis läksime teise majja. Vaatasime üle oma eilsed joonistused, meenutasime tehtut ja mängisime Wiid. Kell 23 tulin koju ära. Mairu oli seda teinud u tund varem. Siis istusime Mairuga ja rääkisime veel 4 tundi juttu:).
Täna helistame siis vahendajatele, et äkki ikka saab mingit tööd. Ja õhtul on siis poiste juures treeningute esimene osa. Varsti jooksevad meil siin kõik prinkide pepudega ringi!!!
Mina olen rahul, sellist chilli ma ju taga otsima tulingi:)

Reede
Kell on 12.38, jätkuvalt voodis. otsustasime ,et täna ei tee midagi:). Öö on jälle vahele jäänud,sest und ikka ei ole.
Aga eelnevatest päevadest. Üleeile tegime endale siis tel kaardid. Sellega oli ka jube jama, aga võime enda üle uhked olla, saime hakkama. Pidime tel teel mingi tädiga rääkima (Mina oma "soravas" inglise keeles:)), aga lõpuks saime üksteisest aru ja tel töötab! Siis püüdsime kõneaega peale laadida, see ei õnnestunud, õhtul läksime poiste juurde ja ka nemad ei saanud. Tekkis juba tunne, et millega me jälle mööda oleme pannud. Eile siis läksime poodi tagasi ja selgus, et eelmine müüa oli meile vale pileti välja printinud, õnneks saime ära vahetada. Nüüd me siis saame helistada!!!
Eile saatsime vahendajatele sõnumeid, keegi ei vastanud:). Täna peaks neile helistama hakkama, aga kohe üldse ie viitsi, raha veel on:D. Aga eks paistab, mis päev toob.
Eile õhtul käisime Toowoombas (hellitavalt Tuvumpsis) shoppingul. Marguss võitis, mina sain viimase koha:). Minu kaine mõistus takistas, otsustasin, et enne pean palga saama, siis võin kulutama hakata. Aga väikese kleidikese ma siiski endale ostsin.... ilus... tiibuline... :).
Õhtu viimase osa veetsime üleval eestalaste juures, juues teed jäägriga. Õues oli eile jube külm, tegime ennetust, et mitte haigeks jääda:). Ja kui magama minemise aeg kätte jõudis, siis und enam ei tulnud. Magama jäin vist u 5 ajal. Täna ärgates oli selline raske väsinud tunne, aga no lohutab see, et õhtul saab ju pidu:)
Olge tublid;)

Kolmapäev
Kell on 11.34. Täna öösel olin u kella 3-ni üleval, enne seda ei tulnud isegi und. Aga uni, mis hiljem oli oli päris kosutav.
Eilsest päevast. Päeval me ei teinudki suurt midagi, hommikul käisime väheke päevitamas, aga kuna sipelgaid oli liiga palju, siis loobusime kiirelt. Mairu värvis mu ripsmeid, jälle midagi uut:). See ilumaailm on meeletu, eile sain nt. teada, et silmad ei olegi nägu:).
Siis otsustasime, et hakkame korralikuks ja läksime jooksma. Pärast pidime minema kuttidega kinno:), aga tegelt me üldse ie viitsinud. Aga kuna nad olid selle juba plaani võtnud, siis läksime ikkagi nendega mäe otsas asuvasse linna Toowoombasse. Meie "giid" ütles, et see pidi olema sisemaa suuruselt teine linn. Majad olid seal maks 3 korruselised. Sinna pidi Marguss meid viima N shoppama, siis on poed kauem lahti. Selles linnas pidi olema ka kõige odavam alko pood. Ostsime ka meie sealt oma esimesed 4 liitrit veini, mille me kohe ka ära proovisime. Kõlbas küll ja hommikul polnudki väga viga olla. Ma suutsin isegi pool tundi jooksu teha.
Aga eile saime endale uued madratsid, nüüd on meil nagu baldahiinvoodid. Enne istumist peab kikivarvule minema, et ulataks tagumikuga vooodile. Nende madratsitega sai ka nalja. Mairu hõljus toas ringi oma kombineega, kui koputati, arvasime et poisid tahavad jälle teada, kaua meil sättimisega läheb. Mairu avas huljalt ukse, aga seal oli hoopis majaperemees Dave. Nii kiirelt kui see uks lahti tuli, läks see ka kinni. Meil oli muidugi jube naljaks ja ega peremeeski selle vaatepildi üle kurta ei saanud. Pärast Margussilt kuulsin, et Dave oli naernud ,et krdi plikad, ajavad ihu imelikuks:).
Tänane plaan on lõpuks ära osta tel kaart. Netis tegin hommikul ära tax file numbri, nüüd ongi vaja ainult veel tööd. Seda hakkame ka varsti otsima, sest sinna farmi, kui teised eestlased on , sinna me ei saa.
Aga ega rohkem meil eile ei juhtunudki, rahulik päev oli;)

Gatton
no nii, jälle on kell 2.30 ja oleme Mairuga üleval, uni läks jälle ära. Käisin tegin köögis süüa, sest t kõht jälle korises. Tagurpidi olles vist läheb kõht kiiremini tühjaks:) Täna öösel me siidrit ei joo, eile see ie aidanud!
Elame nüüd siis vahvas majas, meil on palju prussakaid ja ämblikke. Ämblikud on normaalsemad, need ei torma mööda tuba ringi, aga prussakad on väga väledad. Enne kui midagi julged kätte võtta(nt. rätiku), peab seda hirmutama, siis annad väheke aega, et need rõvedikud jalga laseksid ja siis see ongi jälle kasutuskõlblik. Kahtlustame ,et varsti tapame neid juba näpuga, inimene harjub ju:).
Eilsest päevast. Käisime pangas ja avasime arve, nüüd oleme valmis tööle minema. See kõige vajalikum nr, kuhu palgaraha kanda, on nüüd olemas. Ranner rääkis farmis bossiga ka, et kas tööd on, pidi mõtlema. Kuna raha veel on, siis võib korralikult läbi mõelda ja alles siis meid tööle võtta. Kiiret pole! Õhtul käisime eestlastel külas kaarte mängimas (pokkerit). Jäin teiseks, see oli olnud hea saavutus. Võitsin oma dollari tagasi, seegi midagi.
Gattonist:koht, mis pole mitte peopealinn vaid peopeal linn. Siin pidi olema isegi kolm peopidamise kohta:). Enne 23 peab minema peole, pärast enam ei saa. Selle tesitme ära vist reedel.
Koolilapsed on siin jube koledate riietega, nagu Austraalia sportlaste vormgi kuskil võistlustel. Kooli spordiväljakul on nt 3 tenniseväljakut. Muud meie koduteelt ei paista.
Olgu, eks me proovime nüüd siis uuesti magama jääda. Head ööd!

Austraalia
Jõudsime kohale, täitsime ära mingid paberid ja siis passikontrolli. Tollitöötaja teatas, et ta on Tallinnas käinud ja siis küsis ,et miks meil medalid kaelas on. Seletasime ka selle looo talle ära. Siis valgustati läbi meie pagas, küsiti ,et kas süüa on, vastasin ,et jah šokolaadi, ta küsis ,et kas ma olen selles päris kindel, et ainult see, olin. Aga Mairu sama küsimuse peale teatas, et ta ei mäleta, siis sai tollionu vaadata , mis Mairul kotis on. Uudishimu põhjuseks olid need kommid, mis lennukikutt oli kaasa andnud :).
Ja siis me lähemegi, Marguss tuleb meile vastu, peaaegu otse peolt. Jõuame nende juurde varahommikul, aga enamus on üleval, pidu oli pikk olnud :). Kell 9 otsustatakse ,et kaua on kuival oldud küll ja nii ta läheb. Alustame rahulikult veiniga, siis tulevad juba muud joogid ja siis lõpetuseks on vanakas piimaga. Pidu on võimas, pidu kestab u 15 tundi:). Hommikul lähevad teised tööle, meie jääme magama. Päeval kui teised töölt tulevad käime ära poes, sest kõht on kole tühi, võtame ka mõned siidrid. Õhtul kolime oma koju. meil on tuba nagu kainer: kiviseinad, kaks kõva voodit ja kummut. Aga me ei kurda, siit saavad asjad ainult paremaks minna:)
U kell 11 läheme magama, kell 1.22 on uni läinud, selgub ,et ka Mairul. Väheke veel püüan magada, aga seda mida pole on uni. Otsustame ,et ok, teeme ühed siidrid, et äkki siis tuleb tagasi. Nüüd ma siin siis kirjutangi.
aa ja Mairu palus edasi öelda, et kõik on ok :)

02.06.2010. ja ongi minek!

Püüan siis kirja panna kohe reisi algusest peale. Õnneks vahepeal kirjutasin üles, mida tegime.

Tallinn-Pärnu-Riia-London

Enne Riiga sõitmist läksime läbi ka Lady Birdi juurest. Kallistasin enne minekut veel rooliratast, saime Ema Küllilt ja kaptenilt rinda medalid teenete eest ja siis hakkasimegi Riia poole sõitma. Kõik läks kenasti, tutvusime mõningaste Riia sildadega, aga jõudsime siiski õigeaegselt kohale. Check-ini tehes selgus ,et mu pagas kaalub siiski rohkem, kui 15 kg. Kõigi rõõmuks näitasin ka teistele, mida kõike ma kaasa olin tarinud. Tegin korrektuurid ja selga panin suurt ruumi võtvad dressid, et seljakotti saaks mahutada palju kaaluvad jalanõud. Õnneks oli vähemalt mugav vahetus, aga Mairuga komplekti me nagu ei kuuluks üldse. Üks on nagu hip-hop kunn ja teine tõeline prouaJ, aga see pole meid veel seganud.

Tegime saatma tulnutele veel viimased kallid ja siis me läskimegi. Kahekesi laia maailmaJ

Ja siis lennukit ootama. Leiame üles värava kust peaks lend minema, istume ja jokutame, et mis me sinna järjekorda ikka läheme. Kui kell saab juba 22.07, tõusen püsti ja lähen vaatan, et mis jama on. Selle värava peale kust me loodame läbi saada, on kirjutatud Odessa. Värin käib seest läbi ja torman oma piletiga teise leti taga oleva onu juurde. Ta vaatab mind etteheitva pilguga ,et mine järjekorda. Järjekord on päris pikk, aga meie lennuk peaks minema 10 minuti pärast. Järjekorrast leiame veel ühe eestlase , kes ka Londonisse sõidab, sellega rahuneme maha. Lõpuks saame lennukisse, kus võime veel kohtigi valida. Sõit võib alata

Londoni saabume kell 23.10, väikese hilinemisega, aga ikkagi kohal. Teeme kohvikus kiire söögi, vaatame oma piletid üle ja siis … Istume rahulikult kottide otsas ja ootame bussi. Ja siis küsin Mairult ,et kus bussipiletid on? Maire vastab ,et mina ei tea, mina pole midagi võtnud. Juhuuu, teine ehmatus. Lähen kohvikusse nukra näoga tagasi ja räägin oma mure ära. Tädi leti tagant tõstab meie pileti üles ja küsib ,et kas see, uhh, ka selle elasime üleJ

Leiame kerge vaevata üles bussipeatuse ja siis Heathrowle. Jõuame kohale aga see on suht inimtühi koht. Mingid töölised juhatavad lifti, mis viib meid kuhugi mutiauku. Seal orienteerume siltide järgi, kui järsku meiega liitub üks kodutu naine, juhatab meid väga sõbralikult väga valesse kohta. Aga me ei anna alla, tuleme tuldud teed tagasi ja leiame rongi, mis meid õigesse terminali viib. Ainuke jama on, et see hakkab sõitma kell 5. Kaheks tunniks teeme endale laagripaiga keldri põrandale, väheke külm ja tuuline on, aga kannatame ära.

Londonis check-in jälle tehtud siirdume lennukile. Meie meeldivaks üllatuseks jagatakse seal igast kraami. Võtame muidugi vastu ja püüame leida nendele asjadele otstarvet. Kotikese seest leiame pruunid sokid, silmaklapid, kõrvatropid, hambaharja- ja pasta. Oleme oma kingi üle rõõmsad. Siis tuuakse kõrvaklapid, teeme endale selgeks kuidas telekas tööle läheb ja hakkame suure hurraaga filme vaatama, aga uni murrab maha. Ärgates on lennuk pime ja vaikne ja siis meie lemmik osa: söök. Süüa ja juua saame palju ja isegi mina söön peaaegu kõik ära.

Ja siis avastame, et jõuame kohale. Meie teada , aga peaks see juhtuma alles hommikul, aga pragu on ju õhtu. Uurime oma pileteid ja uurime infokanalit, aga vastust ei saa. Lepime teadmatusega ja jääme magama. Siis äratab Mairu mu üles ja arvab olevat välja mõelnud, kuidas me saame ka nüüd, õhtul, jõuda Bruneisse. Seal on aeg nii palju ees. Tundub loogiline, sest muu pole ju võimalik Aga siis selgub ,et ikkagi Dubai. Kohe käivad peast mõtted läbi, et krt, millest ma jälle olen valesti aru saanud. Me ei saa ju minna Dubaisse, seda oleks Londonis öeldud. Aga näed, ikkagi teeme peatuse, kõik lennukist välja, 20 min jalasirutuseks. Aga tegelikult sobib, sest tagumik on juba tooli kujuline. Leiame kiirelt poe, sildiga Dubai, teeme ära fotosüüdistused ja lennukisse tagasi. Ja alles siis sõit Bruneisse. Meie teenindav personal on muutunud, kui enne noormeees tegi meile nalja, küsides kõikide söökide eest pidevalt raha, siis nüüdne noormees püüam Mairuga vestlusse langeda, uurides, kust me tuleme ja miks me kuhugi läheme. Hommik lõppeb sellega ,et pakutavad kommid, mis üle jäävad pakib ta oksekotti ja annab MairuleJ. Nii nunnu!!!

Kuna meie kogemustepagasis on juba kolm maandumist siis oleme Mairuga ühel nõul, et see piloot maandub ikka palju paremini, kui Ryanairi oma. Ryanairiga me nagu oleks kõrgelt kukkunud, aga see läheb nii sujuvaltJ. Plusspunktid siis Royal Bruneile.

Bruneis kohal, kohe tuleb mingi tädi ja pakub meile külastust muuseumi. Me otsustame alustuseks magada. Selili ja jalad sirged, nii mõnus ikka. Magame , ärkame, magame ja nii kuni õhtuni väljaJ, ja niipalju siis seda Bruneid oligi.

Nädal enne

Prooviks, kas ikka oskan neid asju siin ajada