Surfamine

No nii, see asi on nüüd ka tehtud. Kui olime telkimas, siis alustasime oma surfiõpinguid. Rainbow beachil oli ilus lahesopp, kus läks aeglaselt sügavaks ja lained olid korrapärased, suurepärane koht alustamiseks. Esimesed katsetused olid küll rasked. Juba see kõhuli laua peal olemine tundus nii keeruline, kõik see tasakaalu saamine ja õigel ajal hoo sisse saamine tundus nii raske, aga samas ka nii lõbus ja see tunne, kui kiirelt (kasvõi kõhuli) laine peal sõidad otse randa oli nii lahe tunne.

Esimese hooga sai juba siis vaimustusse sattuda, kui selline rahulik laineke jõudu kogus ja siis minuni jõudes murdus. Sai ikkagi hoo sisse, aga kätega ennast laua peale sikutada tundus alguses võimatu. Käekesed on ju nii nõrgad:). Aga kui esimest korda kükki peale sai oli juba surfamise tunne sees!!! Alustuseks oli sellestki suur rõõm ja eufooria.

Teisel päeval suutsin ennat paar korda ka püsti ajada, aga vaades laineid siis ega neid väga polnud (harjutamiseks ja harjumiseks aga ideaalne)

Kui me aga Surfers Paradises olime siis sealsed lained olid juba ägedad. Hirmu enam ei olnud ja isegi valisid laineid, päris igasugusega ikka sõitma ei läinud:). Kõige raske on viimasel ajal olnud hoopis hoovuste ja lainetega võitlemine. Sinna kohapeale saamine, kus lained murduvad, on ikka hull võitlemine loodusjõududega:). Et kui vees olla u tund, siis peale seda on päev täiest mõtetu, sest siis ei jõua nagunii midagi teha. Aga see tunne, kui välja tuleb, et seisad laual on lahe. Üks asi jälle proovitud, mille kindlasti olin kavva võtnud:)

Ja selline pilt siis lõpetuseks (Anule, tema oli see kes seda hirmsasti ootas ;)

Hetkel aga surfata ei saa, kuna olen teinud oma küünarnukile liiga (ei tea kus, aga ravin). Et kui laineharjal juba tegija olen, küll siis lisan siia mõned pildid veel;)