02.06.2010. ja ongi minek!

Püüan siis kirja panna kohe reisi algusest peale. Õnneks vahepeal kirjutasin üles, mida tegime.

Tallinn-Pärnu-Riia-London

Enne Riiga sõitmist läksime läbi ka Lady Birdi juurest. Kallistasin enne minekut veel rooliratast, saime Ema Küllilt ja kaptenilt rinda medalid teenete eest ja siis hakkasimegi Riia poole sõitma. Kõik läks kenasti, tutvusime mõningaste Riia sildadega, aga jõudsime siiski õigeaegselt kohale. Check-ini tehes selgus ,et mu pagas kaalub siiski rohkem, kui 15 kg. Kõigi rõõmuks näitasin ka teistele, mida kõike ma kaasa olin tarinud. Tegin korrektuurid ja selga panin suurt ruumi võtvad dressid, et seljakotti saaks mahutada palju kaaluvad jalanõud. Õnneks oli vähemalt mugav vahetus, aga Mairuga komplekti me nagu ei kuuluks üldse. Üks on nagu hip-hop kunn ja teine tõeline prouaJ, aga see pole meid veel seganud.

Tegime saatma tulnutele veel viimased kallid ja siis me läskimegi. Kahekesi laia maailmaJ

Ja siis lennukit ootama. Leiame üles värava kust peaks lend minema, istume ja jokutame, et mis me sinna järjekorda ikka läheme. Kui kell saab juba 22.07, tõusen püsti ja lähen vaatan, et mis jama on. Selle värava peale kust me loodame läbi saada, on kirjutatud Odessa. Värin käib seest läbi ja torman oma piletiga teise leti taga oleva onu juurde. Ta vaatab mind etteheitva pilguga ,et mine järjekorda. Järjekord on päris pikk, aga meie lennuk peaks minema 10 minuti pärast. Järjekorrast leiame veel ühe eestlase , kes ka Londonisse sõidab, sellega rahuneme maha. Lõpuks saame lennukisse, kus võime veel kohtigi valida. Sõit võib alata

Londoni saabume kell 23.10, väikese hilinemisega, aga ikkagi kohal. Teeme kohvikus kiire söögi, vaatame oma piletid üle ja siis … Istume rahulikult kottide otsas ja ootame bussi. Ja siis küsin Mairult ,et kus bussipiletid on? Maire vastab ,et mina ei tea, mina pole midagi võtnud. Juhuuu, teine ehmatus. Lähen kohvikusse nukra näoga tagasi ja räägin oma mure ära. Tädi leti tagant tõstab meie pileti üles ja küsib ,et kas see, uhh, ka selle elasime üleJ

Leiame kerge vaevata üles bussipeatuse ja siis Heathrowle. Jõuame kohale aga see on suht inimtühi koht. Mingid töölised juhatavad lifti, mis viib meid kuhugi mutiauku. Seal orienteerume siltide järgi, kui järsku meiega liitub üks kodutu naine, juhatab meid väga sõbralikult väga valesse kohta. Aga me ei anna alla, tuleme tuldud teed tagasi ja leiame rongi, mis meid õigesse terminali viib. Ainuke jama on, et see hakkab sõitma kell 5. Kaheks tunniks teeme endale laagripaiga keldri põrandale, väheke külm ja tuuline on, aga kannatame ära.

Londonis check-in jälle tehtud siirdume lennukile. Meie meeldivaks üllatuseks jagatakse seal igast kraami. Võtame muidugi vastu ja püüame leida nendele asjadele otstarvet. Kotikese seest leiame pruunid sokid, silmaklapid, kõrvatropid, hambaharja- ja pasta. Oleme oma kingi üle rõõmsad. Siis tuuakse kõrvaklapid, teeme endale selgeks kuidas telekas tööle läheb ja hakkame suure hurraaga filme vaatama, aga uni murrab maha. Ärgates on lennuk pime ja vaikne ja siis meie lemmik osa: söök. Süüa ja juua saame palju ja isegi mina söön peaaegu kõik ära.

Ja siis avastame, et jõuame kohale. Meie teada , aga peaks see juhtuma alles hommikul, aga pragu on ju õhtu. Uurime oma pileteid ja uurime infokanalit, aga vastust ei saa. Lepime teadmatusega ja jääme magama. Siis äratab Mairu mu üles ja arvab olevat välja mõelnud, kuidas me saame ka nüüd, õhtul, jõuda Bruneisse. Seal on aeg nii palju ees. Tundub loogiline, sest muu pole ju võimalik Aga siis selgub ,et ikkagi Dubai. Kohe käivad peast mõtted läbi, et krt, millest ma jälle olen valesti aru saanud. Me ei saa ju minna Dubaisse, seda oleks Londonis öeldud. Aga näed, ikkagi teeme peatuse, kõik lennukist välja, 20 min jalasirutuseks. Aga tegelikult sobib, sest tagumik on juba tooli kujuline. Leiame kiirelt poe, sildiga Dubai, teeme ära fotosüüdistused ja lennukisse tagasi. Ja alles siis sõit Bruneisse. Meie teenindav personal on muutunud, kui enne noormeees tegi meile nalja, küsides kõikide söökide eest pidevalt raha, siis nüüdne noormees püüam Mairuga vestlusse langeda, uurides, kust me tuleme ja miks me kuhugi läheme. Hommik lõppeb sellega ,et pakutavad kommid, mis üle jäävad pakib ta oksekotti ja annab MairuleJ. Nii nunnu!!!

Kuna meie kogemustepagasis on juba kolm maandumist siis oleme Mairuga ühel nõul, et see piloot maandub ikka palju paremini, kui Ryanairi oma. Ryanairiga me nagu oleks kõrgelt kukkunud, aga see läheb nii sujuvaltJ. Plusspunktid siis Royal Bruneile.

Bruneis kohal, kohe tuleb mingi tädi ja pakub meile külastust muuseumi. Me otsustame alustuseks magada. Selili ja jalad sirged, nii mõnus ikka. Magame , ärkame, magame ja nii kuni õhtuni väljaJ, ja niipalju siis seda Bruneid oligi.