Tai

Kui kolm nädalat külm seljataha oli jäänud jõudsime 16 veebruari hommikul Phuketisse. Lennujaamast saime bussi peale ja sõitsime hotelli ära. Kuna öösel olime saanud ainult 2 tundi magada ja olemine ei olnud just kõigeparem, siis sellest päevast me ei suutund väga vaimustuses olla. Pidime tuba ootama kuni kella poole kaheni, tegime enne veel söögid ja siis tuppa magama.

Järgmine päev otsustasime, et võtame seda puhkust väga rahulikult ja läheme kohe randa. See oli rohkem muidugi minu soov, aga peale 2 tundi seal olemast oli juba piisavalt palav olla, et ära minna.

Vesi oli seal muidugi soe ja helesinine, kui Eestist minna, oleks vaimustus kindlasti meeletu, meie oma pika reisimisega oleme lihtsalt ära rikutud ja rand oli lihtsalt ilus.

Aga kuna ma pole Austraalias päikest võtnud, siis need kohad, mis valgust pole näinud, sai ka 2 h ära kõrvetatud. See oli meie esimene ja viimane päikesevõtt sellel reisil.

Ülejäänud aja rentisime rolleri ja käisime iseseisvalt saart avastamas.

Mäeotsas olevat kuulsat budha kuju nägime oma hotelli juurest, kohale jõudsime sinna alles paari päeva pärast. Kuju ise on võimas, marmoriga kaetud ja kõrgus pidi olema 45 m.

Kokku sõitsime 5 või 6 päeva, meie ebaõnneks suutsime kaks korda rolleri rehvi ära lõhkuda, kuid vahetamine kallis lõbu ei olnud ja eelarvesse see suurt auku ei tekitanud.

Kuna saar on puhas turistikas, siis väga ehedat Aasiat me ei näinudki, aga loodusvaated, kus ookenaile näeb, neid oli palju ja ilusaid.

Ühel päeval ringi sõites, avastasime ühe kuulsa templi, mis oli väga rikkalik kogu oma värvi ja nikerduste poolest.

Tutvusime ka kohaliku kaubandusega, aga kuna kõik tundus meeletu vuhvel, siis ei viitsinud väga süveneda sellesse. Ja hirm midagi vaadata oli ka, sest siis oli kohe müüja juures ja pakuti sigaodavat armanit või muud jama.

Aga kõige meeldivam üllatus oli Tai köök, see oli hea, võib öelda lausa väga hea. Meie hotellis oli Thai restoraan, mida me usinalt külastasime. Kaks korda käisime väljas söömas, aga hinna ja maitse vahekord oli kõige parem ikkagi meie hotellis. Saime kahepeale söödud ja joodud u 10 AUS dollari eest.

5+ reis!

Ring ümber Taivani

Kuna uuel aastal on kõik majutuskohad väga kallid, siis alustasime meie oma ringreisi peale seda. Meil oli jäänud veel üheksa päeva tutvuda Taivaniga. Rentisime Yachi sugulaselt auto ja võtsime suuna lõunatippu. Meiega koos tuli veel Aivi (Yachi sugulane, kes ka Austraalias oli), Yachi ja Yachi õetütar (5a). Esmalt mõtlesime küll, et oh õudust, see laps on ju selline jonnipunn, aga lõppkokkuvõttes pidas ta ennast päris viisakalt üleval:).

Esimeses linnas kuhu ööbima jäime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Vanemaid kui 150 a siin hooneid väga polegi. Käisime mingit kuulsat maja vaatamas ja kindluses ja kuna meie võõrustajad on suured toidusõbrad, siis saime muidugi ka teada, mis selles kohas kõige kuulsam toit on.

Teisiel päeval jõudsime lõunasse, kus olime kaks päeva. Seal oli juba suvi, kraade üle 25 , päike ja soe, lõpuks sai kindad kotti ära panna ja uue kleidi osta. Mulle see koht meeldis:)

Seal käisime ookeani ääres, sest mõtlesime et läheks kohe ujuma. Lõpuks oli ainuke Betty, kes trikoo selga sai.

Õhtul läksime vaatama päikeseloojangut, ütleme siis nii, et see oli väga populaarne turismiobjekt. Mäetipp oli rahvast täis, kindlalt üle paarisaja inimese. Kõik vaatasid kuidas päike ookeanisse kukkus ja minek.

Seal piirkonnas oli ka paik, kust maa seest immitses gaasi välja. Pisike maalapp, kus põlesid lõkked, nagu gaasipliit. Silt küll keelas tulele ligidale minna, söögi tegemise, ilutulestiku ja mida kõike veel, kuid see kedagi ei takistanud, pidev popconi hais ja säraküülad.

Üks vahva ööbimiskoht oli mägedes. Olime kahtleval seisukohal kas jääda või mitte, aga kuna vaade oli ilus, siis võtsime toa. Peale seda läks u 10 min ja vaadet enam ei olnud, kogu mägi oli mattnud uttu. Tegime väikese jalutuskäigu hotelli ümbruses, meile tuli kohalikuks giidiks hotelli omanik. Kuna maad on vähe, siis kõik tühjad kohad oli ära kasutatud. Heki ja kõnnitee ääres oli 20 cm maariba, kus kasvasid kapsad ja herned.

Sellel pildil on meie pisike turismigrupp. Nagu näha, siis vaade on meeletu:)

Edasi suundusime idakaldale, seal oli mägisem ja ilm muutus jälle külmemaks. Ilusaid vaated aga jätkus ka sinna. Kuna meie suured söögiturismi austajad ei ole, siis see paik meeldis meile rohkem, oli lootust, et saab väheke jalutada ja loodust nautida.

Selline vaade meelitas ka kunstnikke vaadet jäädvustama.

Viimane paik oli Taroko rahvuspark, imeilusate vaadetega. Mägede vahel on jõesängid mis sellel hetkel olid tühjad, aga kogu Taivanis on laiad kanalid, mis on mõeldud selleks, kui tuleb tsunami, et veel oleks koht kuhu minna.

Selle paigas tegime ka pisikese jalutuskäigu, mis sildi järgi pidi kestma 40 min, meie saime 20-ga hakkama. Meie võõrustajad kaasa ei tulnud, sest nad lihtsalt ei ole harjunud käima. Kuna vihma oli sadanud, siis nad ei tahnud meidki väga lasta, et ohtlik, aga see rada oli kaljde ääres ja tundus põnev, nii me siis läskime "ohust" hoolimata. Lihtne matkake oli, kahjuks jällegi vihmane ilm.

Taivani võibki kokku võtta sellega, et kõiki ilusaid loodusvaateid segas meil kole ilm, kuid aimu, kui kaunis seal olla võib sai kindlasti.

Sellega meie tutvus Taivaniga lõppeski, 16 hommikul pakkisime asjad ja astusime lennukile, et jõuda meie järgmisse sihtkohta....

Hiina uusaasta

Hiina kalendri järgi on meil nüüd uus aasta, jäneseaasta. Nägime neid rituaale, mis selle puhul tehti Yachi kodus. Neil on kombeks uus aasta pereringis vastu võtta. Nn. aastavahetus oli teine vastu kolmandat, kui kell sai 23. Eelmine päev olid suured ettevalmistused, söögitegemine, koristamine. Õhtul oli jumalatele süüdatud viirukid ja nad käisid oma koduse altari ees kolm korda palvetamas. Maja ette oli kaetud laud, kuhu pannakse kolme sorti liha ja puuvilju, nuudleid (võimalikult pikad, mis siis tähendas pikka elu), alkohooli ja eriti oluline muidugi on riisikook.

Maja ees on ka tünn, kus tehakse lõket. neil on poes müügil jumalatele antav raha, mida nad siis põletavad. Kogu uue aasta pidustustega käib kaasa ka meeletu paugutamine ja ilutulestik. Mida pikem paugutmine, seda parem aasta sellel perel tuleb. Meie pere tegi paugutamise naabritega kahesse. Nagu Yachi ütles, siis sellel ajal ei vaata keegi viltu, kui sa nt hommikul kell 5 paugutama hakkad.

Kui õhtu enne uut aastat oli raha ära põletatud ja jumalatele söök antud, siis korjati see kokku ja võisid ise süüa.

Suurem pereringis istumine toimus 3-da õhtul. Nagu ka meil oli laud süüa täis, kahjuks enamus asju keedetult. Mulle oli aga ema poolt tehtud kana, mis oli kenasti kuiv filee, teistele see õnneks ie meeldinud ja ma sain selle ise ära süüa:).

Pildil: üks paljudest tädidest, ema, isa, täditütar ja tema tütar, Yachi ja mina.

Sellel õhtul läksime edasi Yachi onu juurde, kelle poeg abiellus. Seal mängisime traditsioonilist uueaasta mängu, täringumängu rahale. Algus oli paljutõotav, aga pärast läksime koju siiski tühjade pihkudega.

Uuel aastal on neil komme kinkida lucky money. See pannakse punase ümbriku sisse, tavaliselt kingivad vanemad inimesed noorematele. Saime meiegi, tahtsime omalt poolt ka kinkida, aga kuna me olime külalised, siis ei võetud seda vastu. Oluline on ka see palju seda raha on, mitte summa vaid arv. Head nr on kaks, kuus ja kaheksa. Halb nr, mis tähendab surma on 4, sellega algavat summat ümbrikusse tavaliselt ei panda. Üleüldse kogu uueaasta toimingud ja soovid on seotud rahaga, kui soovitakse head uut aastat (sin jen gui la), tähendab see ,et palju raha järgmiseks aastaks. Et kui on raha, siis on ka õnne:)

Igaljuhul sellel ajal kohalikus peres olla oli põnev, tavaturistina poleks pooltki niipalju teada saanud.

Head jäneseaasta jätku siis!!!

Taivani pulm

Kuna Yachi (meie võõrustaja) sugulasel olid pulmad, siis olime ka meie sinna kutsutud:).

Pruuti ja peigmeest kohtasime esimest korda pulmas. Külalisi oli saja kanti ja peoks oli kinni pandud restoraan. Põhiline mis siin on on söömine, nii ka pulmas. Istusime ümmarguse laua taga ja sõime u 10 erinevat rooga. See võttis aega u paar kolm tundi, siis toodi magustoit, milleks oli jäätis ja igaühele karbi sisse pakitud kook. Sellega pidu lõppes, sest u 5-10 min ja rahvas oli kadunud.

Põhilised pulmarituaalid toimusid enne söömist peigmehe majas. Ootasime pruutpaari maja ees, kui nad saabusid siis pruut pidi üle lävepaku astuma. Sinna oli põlema pandud väike pott ja selle taha savist plaat, milles pruut astus pooleks.

Siis nad läksid oma magamistuppa, mis olivanemate poolt sisustatud uue mööbliga. Nad istusid toolidele millele olid laotatud püksid. See pidi tähendama, et nüüdsest on neil kõik ühine. Siis peigmehe tädi söötis neile riisipalle ja siis söötsid nad vastamisi teineteist.

Siis läksime peokohta, kus ootasime külalisi kaua, pruut pidi tulema alles siis, kui kõik on kohal. Nende tavade kohaselt on pruut hästi häbelik ja ei julge ennetulla, kui kõik kohal. Siis pruut vahetab kom korda kleiti (valge, lilla ja roosa). Kleite laenutatakse, ostmistava ei ole.

Igaljuhul oli huvitav näha kuidas see asi siin käib. Meie olime igaljuhul pruutpaari järgi järgmised kellega pilti taheti teha:).

Aasia köök

Oleme nüüd natuke tutvunud ka Aasia köögiga, arvasin ,et see suht ühesugune, aga igal maal ikka vägagi erinev.

Meie esimene hommikusöök oli hotelli kõrval asuv tänavakohvik. Tellisin burgeri, proovisin ka Taivani omleti, mis maitses hästi. Kohalike lemmik sojapiim on hirmus, kuna neil piimatooted on kallid, siis nad on lapsest saati harjunud selle sojaga, muud seletust pole, kuidas selline asi meeldida saab. Sama koleda maitsega on toffu, pidi küll tervislik olema, aga sellega ära ei meelita:).

Jaapani restoraan oli meie esimese õhtu peatuskoht. Maksime 250 kohalikku raha ja võisime süüa kaks tundi. Lauale toodi grill ja ise saime seal peal omale meelepärast küpsetada. Kõht sai lihast juba esimese tunniga täis, aga vapralt "kannatsime" ka teise ära. Esimene kandik oli veiseliha, see oli väga maitsev, siis toodi veel mereandide ja kana-sea taldrikud ja siis jälle otsast pihta. Proovisin ära kõik mis toodi, liha oli ikka kindel valik, aga hästi maitses ka grillitud angerjas.

Kui Taipeis olime, siis käsime kaks korda päevas restoraanis erinevate maade toite proovimas. Ühel hommikul käsime kahalikus kiirsöögi kohas Mos burger. Kuna eelmise õhtu lihaorgiast oli kõht alles täis, siis võtain väikese koogikese ja kakao, meie võõrustajad aga on pidevalt nälgas, nemad sõid korralikud burksid.

Kohalikul turul on väga populaarne muna, põhiliselt vanad munad, mis oleks nagu ära kuivatatud seest. Proovisime ka selle ära, ütleme siis viisakalt, et juurde ei küsinud:). Turul sõime ka puuvilja guava, selline suts nagu õuna sarnane, aga samas ka pole. Maitse ok!

Ühel õhtul viidi meid jõe äärsele promenaadile, kus nagu ikka olid müügipunktid ja söögikohad. Käsime ühes kohvikus, mis nägi suht urgas välja, menüüs oli 6 valikut. Läksin kindla peale välja ja võtsin nuudlid. Eesti rahas läks vähem kui euro.

Jookidest maitsesime järgmise kohalike lemmiku tee piima mullidega. See oli siis jäätee mingite nätskete pallikestega. Kahepeale oli seda liiast, meile väga ei maitsenud.

Siis proovisime ka jäätist, mis oli riivitud pähklite ja riisi lehega, see oli maitsvam.

Kui mägedes käsime, siis magustoiduks telliti suppi, mis oli valmistatud magusest kartulist, ubadest ja mingitest pehmetest pallidest. Ei nägu ega tegu, kohalikud sõid seda kõik, terve kohvik oli selle jaoks.

Mägede soolaseks toiduks oli riis sealihakastmega. Nagu minu söömisharjumused juba on, siis poole sai Kontus endale, no mis ma punnitan, kui ei meeldi. Vett läks palju, sest toit oli suht vürtsikas.

Iseküpsetamine on siin pop värk, käsime restoraanis ja tegime shabu shabu. Pott koos veega keeb laual ja tuuakse aedviljad, nuudlid, liha, ise keedad kaua tahad. Kuna põhiline asi oli kapsas, siis ma sõin selle pool kapsast toorelt ära, seal vees leotasin põhiliselt ainutl liha, ülejäänud oli toorelt parem. Kohalikel oli nalja palju, sest nemad toorest kapsast ie söö.

Kui kohalike juures peatusime, siis sõime ema tehtud toitu. Põhiline on riis, liha ja aedviljad, kogu kupatus on keedetult, alati on supp. Supp on siin selline leem, kuhu eriti soola ei lisata, tihti on see kas kala või lihapallidega ja redisega. Meil on igaljuhul sellest keeduvärgist jube kopp ees ja ka tänavatoitu enam ei taha. Mulle väheke tundub ,et meie võõrustajad on solvunud, aga no toit peaks ju ikkagi maitsema. Nädal teed head nägu, teise kannatad ka ära, aga kolmandal tahaks juba seda mis maitseb.

Nüüd me siis olemegi olnud väheke pirtsakad ja valinud omale meelepärasemaid toite.

TAIVAN

No nii, oleme Austraalia tolmu jalgealt pühkinud ja lennuk on meid toonud Aasiasse. Meie esimene sihtkoht oli Taivani pealinn Taipei. Lennujaamas võtsid meid kolm Taivani tüdrukut vastu ja me siirdusime hotelli.

Vooditest oli moodustatud ilus pikk rivi, madrtsid olid kaetud kilega, et sa neid mustaks ei saaks teha. Väheke krõbisesid, aga magamist see õnneks ei seganud, sest iga õhtu, kui lõpuks hotelli jõudsime, olime surmani väsinud.

Päevad olid meie jaoks kenasti ära planeeritud, niiet küsimust et mis nüüd siis saab ei olnud.

Esimesel päeval käisime lille expol. Tohutul maaalal erinevad näitused, Taivanis kasvavatest taimedest, erinevate Aasia riikide aiad neile iseloomulikuga, vanade puude näitus, lilledest kompositsioonid jne. Vaatamist oli palju ja uut Taivani kohta kõvasti.

Veel käisime Taipei 101, see on siis kõrguselt maailmas teisel kohal oma 508m-ga. Kuna ilm oli kehva, siis me tippu ei läinud, sest see oli pilvede sees, aga maja ise oli küll väga luks.

Ühel õhtul viidi meid night marketisse e. ööturule. Meie alguses kuulsime Nine Monkeys e siis üheksa ahvi. Omas peas mõtlesin, et no selge kui üheksa ahvi siis üheksa ahvi, et eks see mingi söögikoht ole. Pärast aga selgus, et hoopis turg. See kus käisime on Taipei üks kuulsamaid, tänu sellele meeletu rahvas ja tunglemine, tegime tiiru peale, proovisime kohalikke hõrgutisi ja lõpetasime päeva.

Veel käisime rahvusmuuseumis. Hiiglaslik maja, meeletute väljapanekutega. Esimesed tunnid möödusid kiirelt ja põhjalikult, mida aef edasi seda kaugemalt me neid nõusid ja kujukesi vaatasime. Lihtsalt esemeid oli liiga palju, et uut infot ei suutsun enam peale lasta. Kuulsamad asjad olid kivist kapsas ja liha. Nägid välja nagu päris, aga tegelt lihtsalt värvilised kivid, mis olid aga väga tõetruud. Nendest olid tehtud ka igasugu suveniire (võtmehoidjad, tel ripatsid, magnetid, lihtsalt kujukesi jne.)

Viimasel päeval Taipeis olles käisime 45 min kaugusel mägedes. Kuna ilm seal läks väga käest ära, siis suurt vaadete nautimist ei toimunud. Käisime söömas ja tutvusime kaubandusega. Ostsime endale võtmehoidja ja külmkapi magneteid, sest nad lihtsalt olid nii armsad.

Taipeis liiklesime põhiliselt metrooga, korralik ja puhas, söömine-joomine on metroos keelatud. Kohalikud liiklevad rolleritega, see vist kõige kiirem edasi liikumise viis, neid on seal meeletult.

TASMAANIA

Tasmaaniasse hakkasime sõitma 7-da jaanuari varahommikul. Olime jõudnud omadega Melbourne karavanparki, ostnud uue telgi, sest vana ei pidanud enam tuulele ja vihmale vastu. Laev sõitis Tasmaaniasse terve päev, kohale jõudsime kell 19. Et aeg vähe kiiremini laevas läheks lahendasin sudokut ja mängisin Mr. Giggelit, nüüdseks olen juba päris proff:)

8 jaan. võtsime sihi St Helensi suunas, vaatasime ära teepeale jäävad ilusad joad ja muud vaatamisväärsused.

Käisime ühes rannas surfareid kaemas, kuidas see asi päriselt käib, ka loodusvaade oli imeline.

Järgmisel päeval läksime Veiniklaasi lahe äärde, see oli jube turistikas. Otsustasime ,et teeme kohe ühe pika matka. Kokku tuli see 11 km. Esimesse vaateplatvormi oli meeletu tung, sinna viitsisid peaaegu kõik inimesed ronida, meie läksime veel edasi,et jõuda teise lahe äärde. Seal oli meie rõõmuks ainult 5 vaprat ja teepeal tuli veel samapalju vastu. Aga vaade mida kõik näha tahtsid oli seda kõndimistväärt.

Öö veetsime eesti keeli Sõbralikus rannas. Jalgu käisime pesemas ookenais, mis oli aga nii külm, et kaua seal seista ei suutund, ujumisest või surfamisest rääkimata.

Kolmandal päeval tegime väikese kultuurituuri ja käisime vanglas:), Port Arturis. Vanglakompleks oli poolsaarel ja ikka päris suurel maaalal. Olid nii vangidele mõeldud hooned, kui ka tavainimestele, kes püüdsid nii normaalset elu seal elada kui võimalik. Igaljuhul lihtsalt turistina oli see paik huvitav.

.

Kuna eesmärk oli saarele tiir peale teha ja meil oli aega ainult 8 päeva, siis liikusime väga kiirelt. Neljanda päeva õhtuks olime jõudnud juba Tasmaania lõunatippu.

Teepeale jäi selline rannaäär, kahjuks oli sellel päeval jälle pilvine, niiet pool läks kaduma, aga see pool mis jäi, oli ilus:)

Kuna ilm oli nii hulluks läinud, siis me pikka matka järgmisel hommikul ette ei võtnud, vaid piirdusime 1,5 tunnise matkaga vanade kalurite püügipuntki. Läksime mööda rannaäärt, tänu kehvale ilmale kohalejõudes suurt elamust ei saanud, sest suurt midagi näha ei olnud. Aga vähemalt oli susts liigutatud, mis meie istuvale/sõitvale eluviisile mõjus kenasti.

Sellised nupsikud hüppasid meie telgi ümber ringi ja sõid rohtu, oleks söönud muidugi ka meie toitu, aga me loodussõbrad ei andnud.

Sealt edasi sõitsime Gordoni tammi juurde, mis on 104 m kõrge. Sellel päeval sadas korralikult, oli vastik vastik märg olemine. Kuna me olime juba nii kaugele sõitnud, siis käisime ära ka teise tammi juures, kus oi aga imeilus lookout Pedderi järvele. Seal lähedal panime telgi üles ja kohtusime paarikesega, kes kutsusid meid enda lõkke äärde juttu ajama. Selgus, et mees oli tuumafüüsik ja naine töötas Gattonis õpetajana. Isegi Tasmaania pärapõrgus ei saa üle ega ümber Gattonist. Igaljuhul õhtu oli huvitav ja väheke teisi nägusid tavalisse argipäeva kulus meile kuhjaga ära:).

Hommikul sõitsime uuesti sinna mäkke, sest välja oli tulnud päike ( vaade oli juba vihmaga ilus, rääkimata siis päikesest).

Kuna aeg kiirustas tagant siis põrutasime edasi. Järgmine sihtkoht Strahan. Kuna tee oli pikk ja kohti mis kaardil märgitud palju, siis tegime julma valiku. Läksime kindlapeale välja ja külastasime neid kohti, mis turitide lemmikud on. Ühe pisikese erandi tegime ja läksime kohe ööbimiskoha ligidal olevale metsarajale, mida kutsuti Greepy walk e siis jube või õudne jalutuskäik. Tasus kuhjaga ära, sest see oli nagu muinasjutumets, puudel kasvas sammal, kõik oli nii nii roheline ja müstiline.

Peale seda sõitsime pikalt kuni jõudsime Russel falli juurde. Kindlasti üks võimsamaid jugasid, mida mina näinud olen. Kuna vihma oli ka sadanud, siis seda enam oli seal vett ja seda suurem ta oli.

Selles metsas olid ka hiiglaslikud puud, kõige kõrgem oli 87m pikk, aga kunagi olid olnud ka üle 100m. Kuna aega oli vähe, siis tuiskasime mööda metsa ringi, et kõik asjad ära näha. Selles kohas sain aru, miks see turismimagnet on, tõsti oli ilus!

Peale seda siirdusime linna nimega Strahan. Teelpeale jäi veel kaevanduslinn Queenstown. Kunagi oli olnud see õitval järjel, nüüd lihtsalt ilusate mägedega ümbritsetud, aega kinni jäänud (nagu paljud Austraalia linnad).

Kaevandused ise olid kõrgelt ja kaugelt vaadates ilusad. Mäed olid kõik erivärvi ja kaljude vahele oli tekkinud sini-roheline järv.

Järgmisel päeval ei saanud turist olla ,sest vett tuli taevast liiga palju alla. Tänu sellele tekkisid ka Tasmaanias väikesed üleujutused. Osad teed olid suletud, sest mägedest tuli liiga suure hooga vesi alla, võttes kaasa igasugu rämpsu ja isegi suuri puid. See oli selle päeva atraktsioon, sest vesi kogunes meeletu kiirusega ja uputas jõgede ja kanalite ümbrused üle. Osades kohtades olid ka koduõued ja karjamaad u poole meetrise veeall. Hiljem kuulsime, et mingi turist oli kuskile mäeotsa lõksu jäänud, sest sild oli ära uhutud.

Õhtuks jõudsime Devonporti tagasi ja võtaime karavanpargis kämpingu ehk siis maja, kus olid kõik mugavused sees. See suutis mu tuju lakke viia, sest väga ei mäletanud, mis tunne on diivanil istuda ja voodis magada. Õhtuks tuli ka päike välja ja ilm läks ilusaks. Mina kokk-kondiiter tegin õhtuks rullbiskviiti, luksvärk!

Viimane päev oli rahulik, vaatsime veekahjustusi ja sõitsime veel linna ümbruses ringi.

Sellega see tasmaania lõppeski.