TASMAANIA

Tasmaaniasse hakkasime sõitma 7-da jaanuari varahommikul. Olime jõudnud omadega Melbourne karavanparki, ostnud uue telgi, sest vana ei pidanud enam tuulele ja vihmale vastu. Laev sõitis Tasmaaniasse terve päev, kohale jõudsime kell 19. Et aeg vähe kiiremini laevas läheks lahendasin sudokut ja mängisin Mr. Giggelit, nüüdseks olen juba päris proff:)

8 jaan. võtsime sihi St Helensi suunas, vaatasime ära teepeale jäävad ilusad joad ja muud vaatamisväärsused.

Käisime ühes rannas surfareid kaemas, kuidas see asi päriselt käib, ka loodusvaade oli imeline.

Järgmisel päeval läksime Veiniklaasi lahe äärde, see oli jube turistikas. Otsustasime ,et teeme kohe ühe pika matka. Kokku tuli see 11 km. Esimesse vaateplatvormi oli meeletu tung, sinna viitsisid peaaegu kõik inimesed ronida, meie läksime veel edasi,et jõuda teise lahe äärde. Seal oli meie rõõmuks ainult 5 vaprat ja teepeal tuli veel samapalju vastu. Aga vaade mida kõik näha tahtsid oli seda kõndimistväärt.

Öö veetsime eesti keeli Sõbralikus rannas. Jalgu käisime pesemas ookenais, mis oli aga nii külm, et kaua seal seista ei suutund, ujumisest või surfamisest rääkimata.

Kolmandal päeval tegime väikese kultuurituuri ja käisime vanglas:), Port Arturis. Vanglakompleks oli poolsaarel ja ikka päris suurel maaalal. Olid nii vangidele mõeldud hooned, kui ka tavainimestele, kes püüdsid nii normaalset elu seal elada kui võimalik. Igaljuhul lihtsalt turistina oli see paik huvitav.

.

Kuna eesmärk oli saarele tiir peale teha ja meil oli aega ainult 8 päeva, siis liikusime väga kiirelt. Neljanda päeva õhtuks olime jõudnud juba Tasmaania lõunatippu.

Teepeale jäi selline rannaäär, kahjuks oli sellel päeval jälle pilvine, niiet pool läks kaduma, aga see pool mis jäi, oli ilus:)

Kuna ilm oli nii hulluks läinud, siis me pikka matka järgmisel hommikul ette ei võtnud, vaid piirdusime 1,5 tunnise matkaga vanade kalurite püügipuntki. Läksime mööda rannaäärt, tänu kehvale ilmale kohalejõudes suurt elamust ei saanud, sest suurt midagi näha ei olnud. Aga vähemalt oli susts liigutatud, mis meie istuvale/sõitvale eluviisile mõjus kenasti.

Sellised nupsikud hüppasid meie telgi ümber ringi ja sõid rohtu, oleks söönud muidugi ka meie toitu, aga me loodussõbrad ei andnud.

Sealt edasi sõitsime Gordoni tammi juurde, mis on 104 m kõrge. Sellel päeval sadas korralikult, oli vastik vastik märg olemine. Kuna me olime juba nii kaugele sõitnud, siis käisime ära ka teise tammi juures, kus oi aga imeilus lookout Pedderi järvele. Seal lähedal panime telgi üles ja kohtusime paarikesega, kes kutsusid meid enda lõkke äärde juttu ajama. Selgus, et mees oli tuumafüüsik ja naine töötas Gattonis õpetajana. Isegi Tasmaania pärapõrgus ei saa üle ega ümber Gattonist. Igaljuhul õhtu oli huvitav ja väheke teisi nägusid tavalisse argipäeva kulus meile kuhjaga ära:).

Hommikul sõitsime uuesti sinna mäkke, sest välja oli tulnud päike ( vaade oli juba vihmaga ilus, rääkimata siis päikesest).

Kuna aeg kiirustas tagant siis põrutasime edasi. Järgmine sihtkoht Strahan. Kuna tee oli pikk ja kohti mis kaardil märgitud palju, siis tegime julma valiku. Läksime kindlapeale välja ja külastasime neid kohti, mis turitide lemmikud on. Ühe pisikese erandi tegime ja läksime kohe ööbimiskoha ligidal olevale metsarajale, mida kutsuti Greepy walk e siis jube või õudne jalutuskäik. Tasus kuhjaga ära, sest see oli nagu muinasjutumets, puudel kasvas sammal, kõik oli nii nii roheline ja müstiline.

Peale seda sõitsime pikalt kuni jõudsime Russel falli juurde. Kindlasti üks võimsamaid jugasid, mida mina näinud olen. Kuna vihma oli ka sadanud, siis seda enam oli seal vett ja seda suurem ta oli.

Selles metsas olid ka hiiglaslikud puud, kõige kõrgem oli 87m pikk, aga kunagi olid olnud ka üle 100m. Kuna aega oli vähe, siis tuiskasime mööda metsa ringi, et kõik asjad ära näha. Selles kohas sain aru, miks see turismimagnet on, tõsti oli ilus!

Peale seda siirdusime linna nimega Strahan. Teelpeale jäi veel kaevanduslinn Queenstown. Kunagi oli olnud see õitval järjel, nüüd lihtsalt ilusate mägedega ümbritsetud, aega kinni jäänud (nagu paljud Austraalia linnad).

Kaevandused ise olid kõrgelt ja kaugelt vaadates ilusad. Mäed olid kõik erivärvi ja kaljude vahele oli tekkinud sini-roheline järv.

Järgmisel päeval ei saanud turist olla ,sest vett tuli taevast liiga palju alla. Tänu sellele tekkisid ka Tasmaanias väikesed üleujutused. Osad teed olid suletud, sest mägedest tuli liiga suure hooga vesi alla, võttes kaasa igasugu rämpsu ja isegi suuri puid. See oli selle päeva atraktsioon, sest vesi kogunes meeletu kiirusega ja uputas jõgede ja kanalite ümbrused üle. Osades kohtades olid ka koduõued ja karjamaad u poole meetrise veeall. Hiljem kuulsime, et mingi turist oli kuskile mäeotsa lõksu jäänud, sest sild oli ära uhutud.

Õhtuks jõudsime Devonporti tagasi ja võtaime karavanpargis kämpingu ehk siis maja, kus olid kõik mugavused sees. See suutis mu tuju lakke viia, sest väga ei mäletanud, mis tunne on diivanil istuda ja voodis magada. Õhtuks tuli ka päike välja ja ilm läks ilusaks. Mina kokk-kondiiter tegin õhtuks rullbiskviiti, luksvärk!

Viimane päev oli rahulik, vaatsime veekahjustusi ja sõitsime veel linna ümbruses ringi.

Sellega see tasmaania lõppeski.