Aasia köök

Oleme nüüd natuke tutvunud ka Aasia köögiga, arvasin ,et see suht ühesugune, aga igal maal ikka vägagi erinev.

Meie esimene hommikusöök oli hotelli kõrval asuv tänavakohvik. Tellisin burgeri, proovisin ka Taivani omleti, mis maitses hästi. Kohalike lemmik sojapiim on hirmus, kuna neil piimatooted on kallid, siis nad on lapsest saati harjunud selle sojaga, muud seletust pole, kuidas selline asi meeldida saab. Sama koleda maitsega on toffu, pidi küll tervislik olema, aga sellega ära ei meelita:).

Jaapani restoraan oli meie esimese õhtu peatuskoht. Maksime 250 kohalikku raha ja võisime süüa kaks tundi. Lauale toodi grill ja ise saime seal peal omale meelepärast küpsetada. Kõht sai lihast juba esimese tunniga täis, aga vapralt "kannatsime" ka teise ära. Esimene kandik oli veiseliha, see oli väga maitsev, siis toodi veel mereandide ja kana-sea taldrikud ja siis jälle otsast pihta. Proovisin ära kõik mis toodi, liha oli ikka kindel valik, aga hästi maitses ka grillitud angerjas.

Kui Taipeis olime, siis käsime kaks korda päevas restoraanis erinevate maade toite proovimas. Ühel hommikul käsime kahalikus kiirsöögi kohas Mos burger. Kuna eelmise õhtu lihaorgiast oli kõht alles täis, siis võtain väikese koogikese ja kakao, meie võõrustajad aga on pidevalt nälgas, nemad sõid korralikud burksid.

Kohalikul turul on väga populaarne muna, põhiliselt vanad munad, mis oleks nagu ära kuivatatud seest. Proovisime ka selle ära, ütleme siis viisakalt, et juurde ei küsinud:). Turul sõime ka puuvilja guava, selline suts nagu õuna sarnane, aga samas ka pole. Maitse ok!

Ühel õhtul viidi meid jõe äärsele promenaadile, kus nagu ikka olid müügipunktid ja söögikohad. Käsime ühes kohvikus, mis nägi suht urgas välja, menüüs oli 6 valikut. Läksin kindla peale välja ja võtsin nuudlid. Eesti rahas läks vähem kui euro.

Jookidest maitsesime järgmise kohalike lemmiku tee piima mullidega. See oli siis jäätee mingite nätskete pallikestega. Kahepeale oli seda liiast, meile väga ei maitsenud.

Siis proovisime ka jäätist, mis oli riivitud pähklite ja riisi lehega, see oli maitsvam.

Kui mägedes käsime, siis magustoiduks telliti suppi, mis oli valmistatud magusest kartulist, ubadest ja mingitest pehmetest pallidest. Ei nägu ega tegu, kohalikud sõid seda kõik, terve kohvik oli selle jaoks.

Mägede soolaseks toiduks oli riis sealihakastmega. Nagu minu söömisharjumused juba on, siis poole sai Kontus endale, no mis ma punnitan, kui ei meeldi. Vett läks palju, sest toit oli suht vürtsikas.

Iseküpsetamine on siin pop värk, käsime restoraanis ja tegime shabu shabu. Pott koos veega keeb laual ja tuuakse aedviljad, nuudlid, liha, ise keedad kaua tahad. Kuna põhiline asi oli kapsas, siis ma sõin selle pool kapsast toorelt ära, seal vees leotasin põhiliselt ainutl liha, ülejäänud oli toorelt parem. Kohalikel oli nalja palju, sest nemad toorest kapsast ie söö.

Kui kohalike juures peatusime, siis sõime ema tehtud toitu. Põhiline on riis, liha ja aedviljad, kogu kupatus on keedetult, alati on supp. Supp on siin selline leem, kuhu eriti soola ei lisata, tihti on see kas kala või lihapallidega ja redisega. Meil on igaljuhul sellest keeduvärgist jube kopp ees ja ka tänavatoitu enam ei taha. Mulle väheke tundub ,et meie võõrustajad on solvunud, aga no toit peaks ju ikkagi maitsema. Nädal teed head nägu, teise kannatad ka ära, aga kolmandal tahaks juba seda mis maitseb.

Nüüd me siis olemegi olnud väheke pirtsakad ja valinud omale meelepärasemaid toite.