Aega on läinud palju mööda , aga püüan nüüd meenutada, kus oleme käinud ja mis on vahepeal juhtunud.

Panen kirja kohad, kust läbi sõitsime, midagi huvitavat nägime ja ööbisime. Puhkus siis algas: Fraser Island-Rainbow Beach-Noosa...

Brisbane (2 ööd)-

Kui Noosa 4 päeva luksust otsa sai, siis siirdusime Brisbane´i. Mairu läks Gattonisse sünnipäevale, meie jäime Kontusega suurlinna eluga tutvuma. Kolasime ringi ja käisime kohalike üht populaarseimat mängu Bowls mängimas. See on u samasugune kui petank, aga kuulid on trikiga, üks pool on kergem, niiet peab viskama kaarega. Tore mäng oli, mina võitsin:).

Gold Coast (9 ööd)- Seal liitus meiega ka Yo. Põhilise aja veetsime shopates, aga jõudsime ka surfama ja korra ka linnast välja. Yo puhkuse viimasel päeval käisime pisikeses linnas nimega Nimbin. See paik näeb välja nagu oleks aeg 60-datesse seisma jäänud. Kõik vaateaknad, inimesed, suhtumine ja muu on sellised suvalised ja hipilikud. Lubatud on kanep, mis kogu selle kupatuse just selliseks veidraks vist teebki. Käid mööda tänavat ja sulle pakutakse koogikesi ja suitsukest. Meie ei proovinud, sest mõtlesime ka Kontuse peale, et äkki tal pole väga vahva laksu all naistega Gold Coastile tagasi sõita:). Poodides müükase palju käsitööd ja ka puhast rämpsu, aga võibolla kanepi mõju all, tundubki just nt hello kiti karp kõige õigem ost. Mina ise ostsin sealt ühed kõrvarõngad, mis lihtsalt olid nii ... armsad.

Igaljuhul jättis see koht kustumatu mulje.

Byron Bay-

See linn on surfamiseks ja puhkuse veetmiseks ideaalne koht. Meie käisime tuletorni vaatamas ja Austraalia idapoolseimas punktis. Ööseks jäime sinna lähedale karavanparki ja meiega liitus ka Numps. Kuna „Bäkkpäkkeri“ elus lõputult pappi pole, siis nüüdsest veedame öid telgis, mis iseenesest on täitsa tore. Telgikoht maksab karavanpargis u 22-35 dollarit öö. Oleneb sellest kas võtta vooluga plats või mitte. Karavanpargis on aga see hea, et seal on köök, kus saab külmikus asju hoida ja süüa teha. Teine pluss on muidugi pesemisvõimalused, enamus parkides on ka bassein ja mingi aktiivse ajaveetmise võimalus, kas siis tenniseväljak, minigolf, batuut, võrguplats.

idapoolseim tipp

Arrawarra-Karavanpark, mis on kindlasti minu lemmikute seas. Armas ja puhas koht, kus mängisime oma esimese tennise. Sinna jõudsime piisavalt vara, et sai ka basseinimõnusid nautida.

Järgmine päev möödus sõitmise tähe all ja õhtuks jõudsime Old Bari karavanparki. See paik võrreldes eelmise kohaga oli jama, isegi pliidi ja rösteri kasutamise eest küsiti raha. Mairul oli jälle küpsetamise isu peal, niisiis me ikkagi maksime, aga selle eest sai õnneks hea koogi. Mängisime õhtul veel pokkerit ja siis hommikul asjad kokku ning suurimasse linna ära.

Sydney-

Kui me lõpuks vihmasadude vaheajal otsustasime linna peale minna ja rongist maha saime hakkas jälle sadama. Õnneks selleks ajaks, kui pildistamise aeg kätte jõudis, oli päike jälle väljas. Käisime, nagu õiged turistid kunagi, ooperimaja vaatamas ja sõitsime ferriga (laev, mis on nagu ühistransport) imeilusasse jahisadamasse. Seal oli ka sõjalaevade näitus ja pikk sein, kus olid nimed, kes aastast 1800 lõpp, kuni u. 1960, saanud Austraalia kodanikeks. Leidsime ka mõned eesti nimed.

.

Blue Mountains-

Mairu jäi Numpsiga suurlinna tööd otsima, meie Kontusega aga liikusime edasi (meil veel raha onJ). Me võtsime suuna mägedesse, et ka seda ilu kaeda. Kohale jõudes oli Jaapani turistidest vaateplatvorm umbes, kiikasime ka ära kuulsad Kolm õde ja siis matkarajale. U 2-3 km pikkune rada viis kose ja vana kaevanduseni. Metsas kohtasime poissi kes oli pärit Poolast, tegime pilte ja ronisime treppidel. Igaljuhul järgmisel päeval oli kann suts haige.

Wollongong-Kiama-Ulladulla-Batemanes Bay- ookeani äärsed paigad, kus tegime infopunktides väikeseid peatusi ja uudistasime vaatamisväärsusi. Järjekordne tuletorn, aga selle juures oli kalju, millel oli auk sees. Kui vesi kalju alla koopasse läks, siis õhk, mis koopas üle jäi surus vee sellest august välja ja see siis purskas. Samas linnas oli teine samasugune auk veel, aga pisem. See purskas vett väiksemast august, aga selle eest kõrgemale ja suurema survega. Jälle üks selline asi, mida varem polnud näinud.

Canberra-

on ehitatud kahe suure linna vahele, kuna ei suudetud ära otsustada, kus peaks pealinn ikkagi olema. Linn ise on planeeritud ringikujuliseks, et sõidaks nagu ringiratast. Kuigi seal midagi erilist polnud, siis nüüd on seal käidud. Külastasime parlamendihoonet ja kunstimuuseumi, vahele ka väheke kultuuri.

Jindabyne-Kosciuszko National Park-

Ookeanile vahelduseks on mäed täitsa lahedad. Suur osa metsast on selles piirkonnas mingi aeg põlenud. Osad on hakanud taastuma, osad kohad aga olid täiesti mustad või ära kuivanud, hektarite viisi halle poste püsti. Teed olid kurvilised ja paljudes kohtades kuristiku ääres piirdeid ei olnud.

Me võtsime eesmärgiks valluadata kõrgeim punkt Austraalias, milleks on Kosciuszko mägi 2228m. Asi oli nii lihtsaksd tehtud, et sõitsime suusaliftiga poolde mäkke ja sealt edasi, siis kõndisime, kokku u 15 km. Nüüd olen Austraalias ka kohaliku lume ära katsunud. Üleval mäe otsas sõime kaasavõetud võileivad, tegime pilte ja siis kiirel sammul alla tagasi. Sellel ööl telkisime järve kaldal.

Lumi, saime ka suts jõulumeeleolu tunda!

Sellised vaated olid siis mäkke ronides. Ilusad lauged nõlvad ja nende keskel pisike järveke.

Beechworth-pisike linnake, mis jällegi on aega kinni jäänud, aga seekord sinna 1900 kanti. Jalutasime peatänava lõppu ja tagasi. Käisime armsas pagaripoes ja poovisime ka selle asutuse hõrgutisi. Mulle meeldis see linnake.

Bainsdale (7 ööd)-

Selles linnas elab üks eesti tüdruk Liina. Võtsime karavanpargis koha ja läksime Linnale tööjuurde külla. Ta töötab golfi klubis. Tegime oma esimse mängu, ütleks nii et telekast vaadatuna on ikka palju lihtsam. Meiega mängis kaasa ka golfiklubi omaniku poeg, kes sellel rajal tegi 31 lööki minu 99 vastuJ. Ütleme siis nii, et mina tegin sellel päeval kõige rohkem sporti!

Sinna linna kogunes taaskord suur kamp eestlasi, kokku 7.Kui sealt edasi liikusime siis hommikul käisime ka pisikesel saarel, kus pidi palju koaalasid olema. Nägin ära oma esimese „metsiku“ koaala. Tunduvad sellised nunnud ja uimased loomakesed, kes turistidest ennast väga segada ei lasknud.

Õhtuks leidsime ühe pisikese karavnpargi, et hommikul sõita edasi Willson prom.(2 ööd)-

See on selline poolsaare moodi saar, mis on eriline turismimagnet. Kohale jõudes oli ilus päiksepaisteline päev, käisime ookeani ääres jalutamas ja mängisime pokkerit. Öösel ilmusid välja sellised töntsakad loomad- vombatid. Nad on suuruselt nagu minisead, aga karvased. Inimsetega on nad nii harjunud, et kui talle lampiga tuld näkku lasta, siis see teda ei häirinud.

Järgmisel päeval võtsime ette matkarajad mägedes, kahjuks oli suht sombune ilm, aga ilusaid vaateid sai ikka. Alla tulles saime sahmaka vihma ja ilm keeras väga külmaks ära, kõigest 15 kraadi. Õhtul otsustasime, et kui ilm paremaks ei lähe, siis pakime asjad ja läheme vaatame kas tööd saame. Hommikul oli küll päike, aga mõtlesime, et puhkus on veel pikk ja suts raha oleks juurde vaja. Pakkisime asjad ja sõtsime Melbourni lähedale tööbüroosse. Täitsime lehed ja järgmisest päevast oligi meil töö olemas.

Esimene töönädal on nüüd selja taga ja isegi esimese kolme päeva palga oleme kätte saanud. Esialgu oli jutt, et kilo kirsse, mis korjad maksab 1 dollar, siis tuli kogemata välja, et hoopis 80 senti. Motivtsioon sellel päeval küll langes, aga no kannatasime ära. Kuna me teeme head tööd, siis pandi meid korjama selliseid marju, mille kilo on 1.60, aga konks on selles, et me peame korjama puhtaid kirsse. Tööaeg on kahekordne, aga päev-päevalt läheme õnneks aina kiiremaks.

23 dal olime pool päeva tööl, õhtul pidasime jõule, sest üks eesti tüdruk pidi 24 ära minema. Laual oli eestlaslikult kapsas ja kartul ja kana, isegi kingitusi saime. Oleme ikkagi head lapsed olnud sellel aastal:).

ILUSAID PÜHI!!!!

Surfamine

No nii, see asi on nüüd ka tehtud. Kui olime telkimas, siis alustasime oma surfiõpinguid. Rainbow beachil oli ilus lahesopp, kus läks aeglaselt sügavaks ja lained olid korrapärased, suurepärane koht alustamiseks. Esimesed katsetused olid küll rasked. Juba see kõhuli laua peal olemine tundus nii keeruline, kõik see tasakaalu saamine ja õigel ajal hoo sisse saamine tundus nii raske, aga samas ka nii lõbus ja see tunne, kui kiirelt (kasvõi kõhuli) laine peal sõidad otse randa oli nii lahe tunne.

Esimese hooga sai juba siis vaimustusse sattuda, kui selline rahulik laineke jõudu kogus ja siis minuni jõudes murdus. Sai ikkagi hoo sisse, aga kätega ennast laua peale sikutada tundus alguses võimatu. Käekesed on ju nii nõrgad:). Aga kui esimest korda kükki peale sai oli juba surfamise tunne sees!!! Alustuseks oli sellestki suur rõõm ja eufooria.

Teisel päeval suutsin ennat paar korda ka püsti ajada, aga vaades laineid siis ega neid väga polnud (harjutamiseks ja harjumiseks aga ideaalne)

Kui me aga Surfers Paradises olime siis sealsed lained olid juba ägedad. Hirmu enam ei olnud ja isegi valisid laineid, päris igasugusega ikka sõitma ei läinud:). Kõige raske on viimasel ajal olnud hoopis hoovuste ja lainetega võitlemine. Sinna kohapeale saamine, kus lained murduvad, on ikka hull võitlemine loodusjõududega:). Et kui vees olla u tund, siis peale seda on päev täiest mõtetu, sest siis ei jõua nagunii midagi teha. Aga see tunne, kui välja tuleb, et seisad laual on lahe. Üks asi jälle proovitud, mille kindlasti olin kavva võtnud:)

Ja selline pilt siis lõpetuseks (Anule, tema oli see kes seda hirmsasti ootas ;)

Hetkel aga surfata ei saa, kuna olen teinud oma küünarnukile liiga (ei tea kus, aga ravin). Et kui laineharjal juba tegija olen, küll siis lisan siia mõned pildid veel;)

Sydney

Oleme nüüd olnud mõned päevad suurlinnas. Kui saabusime, siis istusime ummikutes, päike küttis ja soojakraade oli 31. Tulime karavanparkki, kus viibis ka Meesak, ta oli siin olnud juba mõneb päevad kauem. Oleme nüüd platsil 13, kolme telgiga. See karavanpark on Sydney kesklinnast 35 km kaugusel, liigelda saab siit linna bussi ja rongiga. Park ise on suur ja korralik: basseini, malelaua ja rääkivate lindudega:)

Aga mis me oleme siin teinud ja mis on veel plaanis.

Saabusime siia 27 nov u. kell 2, pakkisime ennast lahti ja tegime väikesed joogid taaskohtumise terviseks. Ega sellel päeval muud väga ei jõudnudki.

Ülejärgmisel päeval sadas, aga võtsime ennast kokku ja läksime Palm beachile e. Summer Baysse. Sallyt ei näinudki:(. Kohapeal polegi seal suurt midagi, tuttav rand ja surfimaja.

Sealt edasi läksime Olümpia staadionile ja selle ümbrusega tutvuma. Kuna nv on seal mingi autode võidusõit , siis kõik kohad olid ära tarastatud ja väga ilusat üldpilti ei saanudki. Aga silt, et oleme ikkagi olümpiamängude toimumispaigas sai jäädvustatud.

Staadion, kus toimusid kergejõustiku võistlused on ümber ehitatud ragbi staadioniks. Käisime pisikesel ekskursioonil ka, räägiti väheke ehitusest, rahast ja sellest milleks seda staadioni nüüd kasutatakse. Suur ja uhke oli küll.

Välaspool staadioni on olümpiatule pukk, mille ümber 2000 aasta medalivõitjate nimed. Otsisime üles ka Eesti sportlaste sildid, oli meeldiv ja üllas tunne:).

Staadioni ees olid postid, kuhu olid kirjutatud kõigi 75 tuhande vabatahtliku nimed, kes abistasid mänge.

Täna jälle sajab, plaan minna linnaga tutvuma on hetkel riiulis ja mägedesse minna pole ka mõtet. Eks siis paistab, millal me siit edasi liigume....

PUHKUS

Oleme jõudnud nüüd nii kaugele, et töö on tehtud ja aeg on AEG maha võtta.

Algas see kõik sellest, kui me eelmine N tegime oma viimase tööpäeva ja otsa see saigi. Õhtul oli supperwaiseri juures hooaja lõpupidu ja L majaomaniku juures halloween. Kuna väga raha ei raatsinud sellele raisata, siis oli vaja ainult juuksed sassi ajada ja nägingi nõid välja. See oli siis viimane pidu, kus kõik eestlased koos olid. P läksid Marguss ja Numps minema, uutele töömaadele, meie veel pakkisime ja lahkusime E. Nüüdseks oleme siin Austraalias olnud juba 5 kuud, hullumaja kui kiiresti aeg ikka läheb.

Esimene reisipäev 1. nov 2010.

Kuna pakkimisega läks pikalt siis Gattonist saime minema alles peale 12-st. Võtsime suuna Rainbow Beachile, et sealt edasi minna Fraser Islandile. Läksime kahe autoga, sest Ranneril tuli viimasel ööl tunne, et ta tahaks ka kaasa tulla. Olime siis: mina, Mairu, Kontus, Puka (Arvo) ja Ranner. Rainbowle jõudes võtsime karavani, tegime söögi ja oligi kõik.

2 nov.

Hommikul ostsime kämpingu- ja praamipiletid ja kell 12 sõitsime üle. Fraser Island on liiva saar, kus rannas saab sõita siis kui on mõõn.

See on siis meie seltskond esimeses peatuses, et tutvuda kaardiga.

Esimene sihtkoht oli Wabby Lake, pisike järveke keset metsa. Sinna saamiseks pidime läbima liivased teed, kuhu alustuseks me kinni jäime, aga teisel katsel jõudsime edukalt kohale. Auto ära pargitud, kõndisime u 2 km. Ilus liivase kalda ja rohelise veega, tegime supluse ja autosse tagasi.

Järgmine sihtkoht oli saare teine järv, mis võrreldes esimesega oli märgatavalt ilusam. Seal oli helesinine vesi ja selle nimeks McKenzy Lake.

Kuna aga kell oli märkamatult saanud palju, siis pidime laagripaika minema. Metsas oli käpmpingu ala, mis oli taraga piiratud, et dingod sisse ei saaks. Selle eest olid laagripaigas aga opossumid ja hiired, kes kohe mitte midagi ei kartnud ja olid äärmiselt ülbed.

Koht ise oli igati luksuslik, duššide ja wc-dega. Et sooja vett saada oli vaja 1 dollarit ja u 3-4 min. voolas sooja vett. Kuna suurtest emotsioonidest olid kõik väsinud, siis sai varakult telki ära pugeda.

3 nov.

Võtsime otsuse vastu, et sellel päeval võiks kuskil rahulikult lesida kaa, ikkagi ju puhkus. Aga turismiobjekte veel jätkus, niiet kell 10 tegime laagrist vehkat.

Eurongis sõime jäätist ja panime kaardid posti, et no teised ka teaks kui toree ikka puhata on:).

Sealt edasi kihutasime mööda ookeani äärt Eli Creeki juurde. See on jõgi, mis suubub ookeanisse.

Pildilt on näha milliste sõiduvahenditega saarel liigutakse:).

Peale seda veel vaatasime hukkunud laeva ja käisime Indian Headsis. Laev on kaldal olnud 30-datest. Vana ja väsinud, aga turiste meelitab hästi. Indian Heads on kalju, kuhu otsa saab ronida ja vaadet imetleda, imekena...

Uue laagri panime üles seekord ookeani lähedale. Õhtul jalutasime rannas ja nautisime viimast õhtut saarel.

4 nov.

Pakkisime asjad ja jõudsime kella 12-se praamile, selleks korraks oli see pisike tripike otsas.

Võtsime Mairu ja Kontusega karavani, siin samas Rainbow beachil ning saatsime teised uutele jahimaadele. Kuna sellel päeval sadas, siis olime rahulikult, pesime pesu ja kuivatasime riideid.

5 nov.

Täna plaanisime ookeani äärde telkima minna, aga ikka sadas. Pikendasime oma ööbimist ja jäime veel üheks ööks kuiva karavani. Päeval käisime Kontusega Coolola beachil vaatamas, kuhu homme telk püsti panna (leidsime). Sai jälle mööda ranna äärt sõita ja metsas liivastel radadel mütata. Nüüd me siis istume oma vagunis ja räägime elust enesest:). Homme on siis aeg jälle kohvrid pakkida ja edasi liikuda.

Olge siis kannatlikud, küll tulevad uued lood;)

No nii, võtan ennast siis kokku ja panen midagi kirja:).

Täna reede ja tööl käidud, korjame jätkuvalt puuvilju. Ilm on meil juba mitu nädalat suht vihmane, aga tööd teeme ikka. Nv vihm pani kraavid üle kallaste ajama, tööjuures on ka üks tee üleujutatud. Nüüd peab seal alati hoo alla võtma kui muulaga sõita. kahjuks on Mairu ka saanud maitse suhu, et see masin on jube tore. Nüüd on meil graafik, millal keegi sõidab:).

Tööl oleme nüüd näinud palju erinevaid putukaid, ka ämblikke, need kohe üldse mulle ie meeldi. Avastasime kastist ämbliku ja kui kasti liigutasin, siis ta teeskes surnut, viskas ennast selili ja ei liigutanud. Korjates oleme ka neid kohanud, jube jube ja Mairul ronis ükspäev ämblik käe peale. Pärast värisesid ta käed päris pikalt:). Ja veel ühel päeval muulaga sõites avastas Mairu ,et tema pea kohal on üks. Siis ta hüppas autost välja, mina tema järel, siis avastasin ,et peaks ikka käsipiduri ka peale panema. Mina vapper ajasin siis selle koletise ära:). Putukastest on veel suured rohutirtsud ja mingid mardikad, aga kui nad ikka kogemata käe, veel hullem pähe, tulevad, siis on ikka kiljatus kärme tulema:). Hetkel rohkem seiklusi putukatega meelde ei tule.

Aga nüüd kõige ägedamast asjast, nimelt käisime ookeani ääres. Ikka Gold Goastil, lained olid suurepärased ja ilm imekena. Pukal (üks paljudest eestlastest:)) oli bodybord kaasas, see on nagu surfilaud, ainult poolik ja sellega sõidetakse kõhuli. Jube vahva asi, kui ma selle olin ära proovinud, siis otsustasin ,et kui puhkus nüüd tuleb , pean ma endale ka selle saama. Puka ütles teisele ,et poleks pidanud seda Gutale andma, nüüd ei saa seda kuidagi tema käest kätte:). Aga ookeanis müttasin u paar tundi, õhtul kodus selgus, et päike oli oma töö teinud. Olin selja tagant ja näost täiesti punane. Õnneks järgmiseks päevaks oli see taandunud ja nahk maha ei tulnud.

Samal nv läksime uuesti sinna, aga tervelt kolm päeva sadas. Niiet ookeanisse ei saanudki, sest tuul oli ka nii tugev, et ujumine oli keeltatud. Aga selle eest shoppasin 5 tundi ja mitte ühtegi kleiti ei saanud:).

Mis siis veel meil juhtunud on... aaa, meid taheti majast välja tõsta:). Nimelt selle pärast , et elektri arve oli liiga suur. Reede,l enne Gold Goastile minekut, tuli omanik ja korjas kokku meie kaks elekrtiradikat. Aga ei öelnud ka ,et neid kasutada ei tohi. Tagasi tulles oli Yo ühe tuppa tagasi tõstnud ja kuivatas riideid, kuna sadas ju. Kui omanik P tuli ja radikat nägi teatas, et meil ei ole vaja renti maksta. Pärast tuli tagasi ja ütles, et L peame välja kolima. Mulle tegi see nii nalja, sest nii ju asju ei aeta, sest mingit selgitust meile ei antud. Otsisime juba uut kodu, kui ta aru sai, et reageeris kõvast üle. Nüüd siis saame jälle elada samas majas. Aga no vürtsi on ju ellu vaja, selleks hetkeks oligi juba nii rahulik ja stabiilne elu olnud:).

Midagi muud meil polegi juhtunud, käime tööl, mis hetkel on põhiline. Kohe varsti on hooaeg läbi ja siis saame reisile. Selle nimel on mõtet hetkel pingutada ja niipalju kui võimalik tööl käia.

Kõik kes ootavad pidevalt uusi lugusid siia, siis ütlen niipalju, et meil on hetkel rahulik:) ja stabiilne elu. Aga kui me midagi uut kogeme, siis annan sellest kindlasti teada;).

Täna on reede, tööpäev on lõppenud ja aeg on nautida vabadust...juhuu.

Olen nüüd saanud palju kaebekirju, et ma nii harva siia midagi postitan, aga no midagi suurt ja uut pole ju juhtunud.

Aga räägin siis alustuseks sünnipäevast, mis paljudele suurt huvi pakub:). Nimelt algas see juba esmaspäeva õhtul, kui mu kallid majanaabrid must lahti tahtsid saada. Majaomanik tuli mulle järgi ja viis poiste majja rummile. No mis saab mul selle vastu olla. Kuna ma südaööks koju ei läinud, siis plikad tulid mind sinna otsima. OLi ilus tort ja säraküünlad, võttis silma märjaks:). Järgmisel päeval oli ka väike istumine meie pool, aga jõud rauges varakult, väheke šampust ja kooki selleks päevaks. Aga siiis.... tuli laupäev ja õige pidu. Hommikul käisime veel tööl, aga meil oli ettevalmistus meeskond kodus kokkamas. Töölt tulles sai väheke veel küpsetatud j siis poiste garaaži peole:)

Sünnipäevalaps (pildil) oli ennast tundmatuseni muutnud, sest keegi ei suutnud uskuda, et kas tõesti on see võimalik, et polegi dresse:), aga oli! Pidu algas nagu tavliseltt väga rahulikult, võttis vaikselt duure üles ja lõppes nagu ikka rajult-tantsu ja tralliga pühapäeva õhtul:). Peol olid 10+2 eestlast ja aasialased, mingiks ajaks laekusid ka meie töökaaslased itaallased ja üks Kanada noormees, aga nemad pidid kiirelt lahkuma. Igaljuhul pidu oli tore, mis läks edasi ka pühapäeval, ohtra söögi ja joogiga.

Sünnipäev oli väga meeldejääv, sest sain palju kõnesid ka Eestist, kes laulis, kes pidas minu pärast niisama pidu. Igati tore oli sellel aastal saada aasta vanemaks!!!

Aga nüüd tööjuttu kaa. Oleme lõpetanud harvendamise ja vaikeslt on hoogu üles võtmas tõeline korjamise hooaeg. Mairuga oleme korjanud nüüd paar päeva virsikuid ja nektariine. Täitsa hea töö on, füüsilisele vormile peaks hästi mõjuma. Otsustasin ,et enam ei ole mõtet tööle suurt sööki kaasa võtta, sest nagunii terve päeva õgime neid vilju. Päeva lõpuks on kõht viidud viimase piirini, aga no tuleb päästa neid üleküpseid:), muidu viskaks lihtsalt minema.

Aga täna selgus, et me teeme tööd liiga kiirelt. Saime töö valmis vist enne õiget aega, rohkem tööd polnud meile anda. Pidime koju minema, aga kuna Kontusel (veel üks eestlane)oli sünna ja Mairu tegi kooki, siis me veel istusime ja sõime jõime, tore tööpäev oli täna.

Muud me polegi teinud, sest me oleme koguaeg nüüd 6 päeva nädalas töötanud, või siis sünnipäeva tähistanud.

Aa sügelemine on ka vähemaks jäänud. Oleme välja selgitanud, et kogu kurjajuur on virsik. Need virsikud mulle ikka ei sobi, nagu oleks klaasvillaga koos. Pärast igalt poolt torgib ja sügeleb, mul tuleb kohe lööve kaa, aga rohtu ikka võtan ja küll asi paraneb.

No nii, eks siis kirjutan uuesti kui midagi uut on toimunud, seniks nägemist ja nautige (nagu meie);)

Teispäeva õhtu, tööl käidud, söök tehtud, uni kohe kohe tulemas.
Uudiseid on jälle kogunenud, niiet saab midagi kirja panna.
Üks kõige olulisem on see ,et saime nüüd uue töö. Oleme samas farmis , kus poisid. Meie ülesanne on harvendada puudelt vilju ja õisi. Kui neid on liiga palju siis tuleb need ära võtta ja oksale jätta max 4 vilja. Need on siis virsikud ja nektariinid. Oleme ennast nendest juba ogaraks söönud, aga jube maitsvad on. KUna ilmad on nüüd soojad, siis päeval ei suuda enam pika riidega olla, aga see tekitas mulle jama. Nüüd sain endale mingi allergi, mis näeb välja nii, et igalt poolt sügeleb, väikesed punased punnid. Kõige rohkem sügelevad kõrvad, jube jube, söön nüüd rohtu ja määrin kreemi, mis leevendab seda sügelust. Päeval olen jälle pikas riides ja praen, aga no pigem olgu palav, kui sügeleb.
Seal farmis olen saanud suureks sõbraks tehnikaga. Esimesel päeval pandi mind tööle koos Itaalia tüdrukuga. Põllult ära pidime tulema "muulaga", see on selline auto ja ATV vahepealne asi. Seal on pidur ja gaas ja käigukang, kus on siis vabakäik, edaspidi ja tagurpidi. Lihtne!!! Tüdruk aga ei julgenud sellega sõita, pakkusin kenasti ennast, sest mulle ju meeldivad kõik sellised asjad:). See oli minu esimene iseseisev autojuhi kogemus. Järgmine kord oli juba palju toredam, seal saab kihutada ka, aga keegi ei usalda mind miski pärast. Mairu kisab pidevalt kõrval, ma ütlen- täielik rõõmu tapja. Aga nüüd pole enam seda juhtimise asja käest ära andnud, iga päevaga tuleb paremini välja ja Mairu hakkab ka äkki rahunema:).
Aga farmis saame nüüd töötada küllaga. Oleme nüüd käinud nädalas 6 päeva. Pühapäev on meil vaba. Homme saame oma esimese korraliku palga, oleme elevil:D.
Aga seal farmis algab meie tööpäev siis, kui eesti poisid seda otsustavad. Nüüd oleme käinud nii ,et algab 6.30 ja lõppeb 17.00. 10 tunnised päevad polegi väga hullud, no ja L oleme teinud lühikesed päevad, siis saame teiste töötajatega Gattonisse tagasi, ei pea kella 5-te ootama, millal meie töönarkomaanid koju tahavad minna.
AGa me oleme väga rahul, sest raha on ju vaja. Me oma pikkadel päevadel ikka unistame, et kui nüüd piisavalt raha koos, siis läheme kuhugi ookeani äärde, läheme restoraaani, teeme ennast korda ja siis peole ning päeval pistame varbad vette ja joome külma siidri, nii ilus mõte:)
Kingsey juurest tulime ära täpselt õigel ajal, viimasel ajal oli ta jube närviline, sest väga paljud inimsed on siit ära läinud ja tal pole töölisi vist. Lärmas viimasel päeval uute tüdrukute peale, et nad olid liiga aeglased brokolite korjamises. Siis põllul mõtlesin ,et oi kui tore on, las kisab, mind homme siin enam pole.
Mis veel, nagu ikka meil palju lõbu. Saatsime oma sõpru kenasti siit minema, aga no ilma eesti tüdrukuteta ju ei saa. Kõik tulid nädala pärast korraks tagasi:). Inglise kutt Joey tegi mulle kingituse, karbi sees oli u meeter peale, mille peal olid südamed. No ma ütlen , et niiii nunnu:D.
Peod on siin olnud jälle meeletud. Tähistanud oleme kõike,mis vähegi võimalik. Eile näiteks oli suur rõõmupidu selle üle, et Marguss ostis endale uue telefoni. Koju tulime peale ühte. Nagu Mairul kombeks, siis ta hakkas veel kokkama ja magama läks 3. Mul oli vähe rohkem mõistust ja ma läksin juba pool 2. Täna tööl oli näha, kellel oli raske ja kellel mitte;).
Mis siis veel, aaa nüüd oleme näinud ka vollabisid, need hüppavad pidevalt meie põllul ringi. Ükspäev oleks üks peaaegu Mairule sülle hüpanud. Oli koos pojaga, aga need bäng-bängid on ägedad, nüüd saame vähemalt aru, et oleme kodust vähe kaugemal. Ka mõnda ämblikku oleme juba näinud, aga jube putuka hooaeg pole veel peale hakanud.
Aga olgu, ma nüüd lõpetan, lähen tuttu ära, homme 5.48 äratus.