Surfamine

No nii, see asi on nüüd ka tehtud. Kui olime telkimas, siis alustasime oma surfiõpinguid. Rainbow beachil oli ilus lahesopp, kus läks aeglaselt sügavaks ja lained olid korrapärased, suurepärane koht alustamiseks. Esimesed katsetused olid küll rasked. Juba see kõhuli laua peal olemine tundus nii keeruline, kõik see tasakaalu saamine ja õigel ajal hoo sisse saamine tundus nii raske, aga samas ka nii lõbus ja see tunne, kui kiirelt (kasvõi kõhuli) laine peal sõidad otse randa oli nii lahe tunne.

Esimese hooga sai juba siis vaimustusse sattuda, kui selline rahulik laineke jõudu kogus ja siis minuni jõudes murdus. Sai ikkagi hoo sisse, aga kätega ennast laua peale sikutada tundus alguses võimatu. Käekesed on ju nii nõrgad:). Aga kui esimest korda kükki peale sai oli juba surfamise tunne sees!!! Alustuseks oli sellestki suur rõõm ja eufooria.

Teisel päeval suutsin ennat paar korda ka püsti ajada, aga vaades laineid siis ega neid väga polnud (harjutamiseks ja harjumiseks aga ideaalne)

Kui me aga Surfers Paradises olime siis sealsed lained olid juba ägedad. Hirmu enam ei olnud ja isegi valisid laineid, päris igasugusega ikka sõitma ei läinud:). Kõige raske on viimasel ajal olnud hoopis hoovuste ja lainetega võitlemine. Sinna kohapeale saamine, kus lained murduvad, on ikka hull võitlemine loodusjõududega:). Et kui vees olla u tund, siis peale seda on päev täiest mõtetu, sest siis ei jõua nagunii midagi teha. Aga see tunne, kui välja tuleb, et seisad laual on lahe. Üks asi jälle proovitud, mille kindlasti olin kavva võtnud:)

Ja selline pilt siis lõpetuseks (Anule, tema oli see kes seda hirmsasti ootas ;)

Hetkel aga surfata ei saa, kuna olen teinud oma küünarnukile liiga (ei tea kus, aga ravin). Et kui laineharjal juba tegija olen, küll siis lisan siia mõned pildid veel;)

Sydney

Oleme nüüd olnud mõned päevad suurlinnas. Kui saabusime, siis istusime ummikutes, päike küttis ja soojakraade oli 31. Tulime karavanparkki, kus viibis ka Meesak, ta oli siin olnud juba mõneb päevad kauem. Oleme nüüd platsil 13, kolme telgiga. See karavanpark on Sydney kesklinnast 35 km kaugusel, liigelda saab siit linna bussi ja rongiga. Park ise on suur ja korralik: basseini, malelaua ja rääkivate lindudega:)

Aga mis me oleme siin teinud ja mis on veel plaanis.

Saabusime siia 27 nov u. kell 2, pakkisime ennast lahti ja tegime väikesed joogid taaskohtumise terviseks. Ega sellel päeval muud väga ei jõudnudki.

Ülejärgmisel päeval sadas, aga võtsime ennast kokku ja läksime Palm beachile e. Summer Baysse. Sallyt ei näinudki:(. Kohapeal polegi seal suurt midagi, tuttav rand ja surfimaja.

Sealt edasi läksime Olümpia staadionile ja selle ümbrusega tutvuma. Kuna nv on seal mingi autode võidusõit , siis kõik kohad olid ära tarastatud ja väga ilusat üldpilti ei saanudki. Aga silt, et oleme ikkagi olümpiamängude toimumispaigas sai jäädvustatud.

Staadion, kus toimusid kergejõustiku võistlused on ümber ehitatud ragbi staadioniks. Käisime pisikesel ekskursioonil ka, räägiti väheke ehitusest, rahast ja sellest milleks seda staadioni nüüd kasutatakse. Suur ja uhke oli küll.

Välaspool staadioni on olümpiatule pukk, mille ümber 2000 aasta medalivõitjate nimed. Otsisime üles ka Eesti sportlaste sildid, oli meeldiv ja üllas tunne:).

Staadioni ees olid postid, kuhu olid kirjutatud kõigi 75 tuhande vabatahtliku nimed, kes abistasid mänge.

Täna jälle sajab, plaan minna linnaga tutvuma on hetkel riiulis ja mägedesse minna pole ka mõtet. Eks siis paistab, millal me siit edasi liigume....

PUHKUS

Oleme jõudnud nüüd nii kaugele, et töö on tehtud ja aeg on AEG maha võtta.

Algas see kõik sellest, kui me eelmine N tegime oma viimase tööpäeva ja otsa see saigi. Õhtul oli supperwaiseri juures hooaja lõpupidu ja L majaomaniku juures halloween. Kuna väga raha ei raatsinud sellele raisata, siis oli vaja ainult juuksed sassi ajada ja nägingi nõid välja. See oli siis viimane pidu, kus kõik eestlased koos olid. P läksid Marguss ja Numps minema, uutele töömaadele, meie veel pakkisime ja lahkusime E. Nüüdseks oleme siin Austraalias olnud juba 5 kuud, hullumaja kui kiiresti aeg ikka läheb.

Esimene reisipäev 1. nov 2010.

Kuna pakkimisega läks pikalt siis Gattonist saime minema alles peale 12-st. Võtsime suuna Rainbow Beachile, et sealt edasi minna Fraser Islandile. Läksime kahe autoga, sest Ranneril tuli viimasel ööl tunne, et ta tahaks ka kaasa tulla. Olime siis: mina, Mairu, Kontus, Puka (Arvo) ja Ranner. Rainbowle jõudes võtsime karavani, tegime söögi ja oligi kõik.

2 nov.

Hommikul ostsime kämpingu- ja praamipiletid ja kell 12 sõitsime üle. Fraser Island on liiva saar, kus rannas saab sõita siis kui on mõõn.

See on siis meie seltskond esimeses peatuses, et tutvuda kaardiga.

Esimene sihtkoht oli Wabby Lake, pisike järveke keset metsa. Sinna saamiseks pidime läbima liivased teed, kuhu alustuseks me kinni jäime, aga teisel katsel jõudsime edukalt kohale. Auto ära pargitud, kõndisime u 2 km. Ilus liivase kalda ja rohelise veega, tegime supluse ja autosse tagasi.

Järgmine sihtkoht oli saare teine järv, mis võrreldes esimesega oli märgatavalt ilusam. Seal oli helesinine vesi ja selle nimeks McKenzy Lake.

Kuna aga kell oli märkamatult saanud palju, siis pidime laagripaika minema. Metsas oli käpmpingu ala, mis oli taraga piiratud, et dingod sisse ei saaks. Selle eest olid laagripaigas aga opossumid ja hiired, kes kohe mitte midagi ei kartnud ja olid äärmiselt ülbed.

Koht ise oli igati luksuslik, duššide ja wc-dega. Et sooja vett saada oli vaja 1 dollarit ja u 3-4 min. voolas sooja vett. Kuna suurtest emotsioonidest olid kõik väsinud, siis sai varakult telki ära pugeda.

3 nov.

Võtsime otsuse vastu, et sellel päeval võiks kuskil rahulikult lesida kaa, ikkagi ju puhkus. Aga turismiobjekte veel jätkus, niiet kell 10 tegime laagrist vehkat.

Eurongis sõime jäätist ja panime kaardid posti, et no teised ka teaks kui toree ikka puhata on:).

Sealt edasi kihutasime mööda ookeani äärt Eli Creeki juurde. See on jõgi, mis suubub ookeanisse.

Pildilt on näha milliste sõiduvahenditega saarel liigutakse:).

Peale seda veel vaatasime hukkunud laeva ja käisime Indian Headsis. Laev on kaldal olnud 30-datest. Vana ja väsinud, aga turiste meelitab hästi. Indian Heads on kalju, kuhu otsa saab ronida ja vaadet imetleda, imekena...

Uue laagri panime üles seekord ookeani lähedale. Õhtul jalutasime rannas ja nautisime viimast õhtut saarel.

4 nov.

Pakkisime asjad ja jõudsime kella 12-se praamile, selleks korraks oli see pisike tripike otsas.

Võtsime Mairu ja Kontusega karavani, siin samas Rainbow beachil ning saatsime teised uutele jahimaadele. Kuna sellel päeval sadas, siis olime rahulikult, pesime pesu ja kuivatasime riideid.

5 nov.

Täna plaanisime ookeani äärde telkima minna, aga ikka sadas. Pikendasime oma ööbimist ja jäime veel üheks ööks kuiva karavani. Päeval käisime Kontusega Coolola beachil vaatamas, kuhu homme telk püsti panna (leidsime). Sai jälle mööda ranna äärt sõita ja metsas liivastel radadel mütata. Nüüd me siis istume oma vagunis ja räägime elust enesest:). Homme on siis aeg jälle kohvrid pakkida ja edasi liikuda.

Olge siis kannatlikud, küll tulevad uued lood;)